Idee: toome haigekassat rahapõuast päästma uudse solidaarsusmaksu ja erakindlustuse
Millised need sisemised ressursid võiksid olla ja kust tuleks tuua tervishoidu raha juurde? Sel neljapäeval vaidleb valitsus just nendel teemadel, kui tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski tutvustab valitsusele oma ettepanekuid haigekassa eelarve jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Selleks, et jõuda jätkusuutliku ja toimiva lahenduseni, tuleks alustuseks minna tänases debatis edasi ning arutada ja arvutada läbi erinevad võimalused ravikindlustussüsteemi sisuliseks ümberkorraldamiseks.
Sotsiaalmaks ei kata juba ammu ravikindlustuseelarve tegelikku vajadust. Solidaarse ravikindlustusega ei ole nagunii hõlmatud kõik Eesti elanikud.
Ravikindlustatud isikute koguarv on vähenenud aastatega ca 50 000 võrra, aga samas on kindlustamata isikute suhtarv jäänud muutumatuks, püsides 6% juures. Seda ei ole muutnud ka haigekassa eelarve kasv.
Patsientide omaosalus on samuti püsinud Eestis üsna kõrgel, olles aastate lõikes ca 24%. WHO uuringud on näidanud, et kõige suurem negatiivne mõju kirjeldatud olukorra puhul on väiksema sissetulekuga leibkondadele. Kõrgema sissetulekuga leibkonnad ostavad juba täna tervishoiuteenuseid väljaspool ravikindlustuse eelarvet, pääsevad kiiremini arsti juurde ja tarbivad vähem ravimeid.
Kuidas siis tuua meie tervishoiusüsteemi raha juurde ja tagada patsiendile tervishoiuteenus, mida ta vajab, siis, kui ta seda vajab? Kuidas teha patsiendist klient, mitte haigekassale raviarve esitamiseks vajalik sisend?
Väga lihtsustatult on selleks vaja muuta ravikindlustuse põhimõtteid lähedasemaks erakindlustusele ning anda patsiendile kliendi positsioon, kes saab ise otsustada, kus ja millist teenust ta tarbib.
Lisaks peaks iga kindlustatud isik täpselt, mitte abstraktselt teadma, mida ta oma kindlustusmakse eest saab.
Raskemate ja kulukamate ravijuhtude ärahoidmiseks peaks iga inimene saama regulaarse, nt iga aasta, ülevaate oma terviseseisundist, koos konkreetsete soovitustega terviseriskide vähendamiseks (toitumine, vitamiinid, treening jm elustiil).
Sealt edasi peaks inimene riski realiseerumisel saama valida talle sobivad ravimid ja teenuseosutaja.
Täna on see võimalik euroliidu nn tervishoiuteenuste direktiivi (2011/24/EÜ) alusel. Iga Eesti ravikindlustatu võib valida endale väljaspool Eestit sobiva tervishoiuteenuse osutaja ja sobilikud ravimid ning haigekassa kohustub need kulud hüvitama vastavalt oma hinnakirjale. Siseriiklikult saab aga tarbida teenuseid seal, kus haigekassa on lepingu sõlminud.
Soodusravimitena saab tarbida vaid neid ravimeid, mis on haigekassa soodusravimite nimekirja kantud. Väljaspool Eestit saavad euroliidu direktiivi alusel tervishoiuteenuseid endale lubada siiski vaid kõrgema sissetulekuga leibkonnad, kuna ainuüksi transpordi- ja majutuskulu teises riigis võib muuta sealse teenuse Eesti patsiendi jaoks kättesaamatuks.
Tervishoidu saab tuua lisaraha laias laastus kahel moel: riigieelarvest eraldatakse haigekassale suurem summa või minnakse erakindlustuse teed, kus iga isik ostab kindlustusandjalt ise ravikindlustuse.
Erakindlustuse mudeli korral tekib paratamatult küsimus, et mis saab vähem kindlustatud ja mittetöötavatest isikutest.
Riigieelarvest suurema summa eraldamine haigekassale tähendab seda, et tuleb tõsta kas olemasolevaid makse, luua uusi makse või võtta raha ära mõnelt muult valdkonnalt.
Ükski neist lahendustest ei mõju majandusele positiivselt.
Aktsiiside tõstmine ja uute maksude loomine tervise kaitse argumendil on õiguslikult kaheldav lahendus, kuna need maksud ei panusta sihtotstarbeliselt ravikindlustusse samal ajal, kui väga kõrge tööjõumaks (sotsiaalmaks) ei suuda katta ravikindlustuse ega riikliku pensionikindlustuse vajadusi. Sisemiste ressursside arvelt on seetõttu üsna ebatõenäoline probleemile toimiva lahenduse leidmine.
Ühe lahendusena võiks kaaluda sihtotstarbelise sotsiaalmaksu asendamist väiksema maksumääraga nn solidaarsusmaksuga, mille kaudu töötav ja jõukam elanikkond panustaks neist vähem kindlustatud ja mittetöötava elanikkonna ravikindlustuse ja muu sotsiaalkindlustuse tagamisse.
Ravikindlustuse eelarve võiks koosneda nii riigieelarve tuludest (solidaarsusmaks ja üldised maksud) kui erakindlustuse komponendist.
Tööjõumaksude oluline vähenemine jätaks töötavatele inimestele rohkem raha kätte, aitaks kaasa uute töökohtade loomisele ning iga töötav inimene saaks end ja oma pereliikmeid ise haigekassas kindlustada. Personaalse kindlustuse eeliseks on selge ja läbipaistev kliendisuhe, mille puhul klient teab, mida, millal ja kuidas ta oma kindlustusmakse eest saab.
