Võtame kas või Borodino lahingu, mida Napoleoni ajaloolased on pidanud ühemõtteliselt oma Suure armee võiduks, Vene ajaloolased aga hoopis Napoleoni Venemaa kampaania pöördepunktiks, mille järel võis alata häbistatud lahkumine. Kõik sõltub vaatenurgast, sest mõlemal poolel leidub tõeseid argumente.

Mainitud Eesti kohtulahingu puhul võib samuti tõdeda, et pärast kõiki tehtud vigu oli tegemist parima lahendusega. Mul ei ole mingit sümpaatiat kohtualuste suhtes, kes on üpris avalikult väljendanud oma põlgust Eesti riigi vastu, kuid kohtulahendi hindamiseks võiks kasutada veidi pikemat perspektiivi.

Kõigepealt tuleb aga vaadata avaliku õiglustunde anatoomiat. Juba ongi öeldud, et nii raevukas avalikkuse üllatus sai tulla ainult sellest, et kohtuprotsessi käsitlus jättis suurema osa elanikkonnast sügavasse ignorantsusse kohtupidamise tegelikest piirangutest ja panustest. Selle asemel vormus märkamatult ette populistlikult süüdimõistev avalik arvamus, mida meedia vaikimisi toitis.

Eesti otsib patuoinast

 

Võtame lause ajakirjandusest: „Harju maakohus mõistis üleeile õigeks 2007. aasta aprillirahutuste väidetavad ninamehed...” Selles lauses on ühelt poolt justkui sees ajakirjanduslikule korrektsusele pretendeeriv sõna „väidetavad”, ent teisest küljest kordab lause hüpoteesi, et aprillirahutustel olid ninamehed. Et inimeste hinge on jäänud neist päevadest trauma, siis tekkis avalikkuses kinnissoov ühemõtteliselt kedagi süüdi mõista, et lõpuks ometi eluga edasi minna. Ühiskonnale oli vaja patuoinast. Ent just sellega toideti kognitiivse dissonantsi teket: valusate sündmuste ajel usuti, et süüdimõistmine saab olema lihtne, teiselt poolt aga suurendas see jahmatust, kui selgus, et asi ei olegi nii lihtne. Arvan, et me tegelesime enesepettusega.

Meenutagem, et pronkssõduri äraviimise eel nägid jõuametite ohuhinnangud ette rahutuste tekke võimalust. Kui me tuletame meelde, kui tühistest asjadest on puhkenud rahutused Kreekas, Taanis või Prantsusmaal, siis ei pidanud Eesti politsei ega kapo palkama geeniusi, et rahutusi ette näha. Väidetavalt esitati see ohuhinnang ka valitsuse tasandil. Igal juhul tõendab sellise raporti olemasolu suhteliselt pretsedenditu politseijõudude mobilisatsioon Tõnismäel juba enne pronkssõduri äraviimist. Järelikult usuti vähemalt siseministeeriumi tasandil, et säärast jõudude kontsentratsiooni läheb vaja. Ja valitsus – kes teadis rahutuste tekke võimalust – otsustas need siiski provotseerida.

Jah, me teame valitsuse argumenti: nende tegevus aitas pikemas perspektiivis ära hoida veelgi suuremaid rahutusi. See on võimalik. Kuid lühiajalises kontekstis jääb fakt faktiks: me ise pistsime tiku bensiinitünni ja nüüd süüdistame bensiini, et see organiseeris tulekahju. Või usume me tõsimeeli, et kui ei oleks olnud Linterit, Revat,

Klens­kit ja Sirõki, siis oleks üksildase ekskavaatori tegevust Tõnismäel jälginud vaid igavleva trolliootaja tülpinud pilk?

Kohus surve all

 

Kuid mingem edasi. Harju maakohtus leidis kinnitust tõsiasi, mida me kõik juba teame: neil aprillipäevadel toimus ridamisi seadusrikkumisi. Osa rüüstajaid on juba oma süüdimõistva otsuse saanud. Kõnealuse kohtulahendi puhul on aga paljud avalikult pettunuist unustanud, et kohtunik saab anda hinnangu ainult neile väga konkreetsetele paragrahvidele, mille alusel prokurör oma süüdistuse esitab. See tähendab, et süüdistusparagrahvide valikul on tihti otsustav taktikaline tähendus. Mõned avalikkuse ees esinenud juristid ongi pakkunud, et kui prokuratuur oleks esitanud süüdistuse ainult ja kitsalt ebaseadusliku miitingu organiseerimise eest, siis jätkunuks piisavalt tõendeid süüdimõistvaks otsuseks.

Prokuratuuri taktikaline viga võib peituda ka tõsiasjas, et paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise süüdistus on reaalselt väga tähendustiine. Esiteks tekitab see väljaspool kohtusaali arusaamise, et korratustel olidki superninamehed, kelle üle avalikkus oli oma otsuse langetanud juba nende meelsuse põhjal. Kuid meelsuse eest ei saa demokraatlikus riigis karistada. Ainult tegude eest. Teiseks oli selge, et kohus on väga suure avalikkuse surve all nii siit kui ka sealtpoolt rajajoont. Kui kohtunik teab selles olukorras, et kohtulik praak on välistatud, siis on korratuse organiseerimise defineerimine palju keerulisem kui näiteks vales kohas parkimise defineerimine. Nii muutub korratuse organiseerimise sisu kohtuvälistest teguritest palju mõjutatavamaks, sest ühtlasi on kaalul ka Eesti kui õigusriigi au.

Kuid Eestile kõige kahjulikum on selline süüdistuse ülesehitus siis, kui me vaatleme Eestile vaenulike grupeeringute organiseerumist. Sõltumata kohtulahendi juriidilise keele nüanssidest oleme tegelikult tegelenud Öise Vahtkonna legitimeerimisega osa venekeelse elanikkonna seas. Eesti õnn on olnud selles, et meile vaenulikud ringkonnad on killustunud ega ole hästi organiseerunud.

Täiesti loogiline on, et piiritagused eriteenistused toetavad igati Eesti ebastabiilsust. Esiteks on Eesti ja Läti territoorium võimalikuks lahingutegevuseks strateegiliselt oluline piirkond ja teiseks erineb Eesti liiga palju Venemaa praegusest režiimist. Mida rohkem on Venemaa juhtkonnas sõjaväeliselt mõtlevaid inimesi, seda suurem on „Läänemere sillapea” paranoia. Kummatigi on ka rajataguste eriteenistuste jõupingutusteks vaja kohalikku rahulolematut massi, kes hakkaks uskuma mingi rühmituse lunastavat jõudu.

Klounist eestkõnelejaks

 

Üks tuttav kaitsepolitseist väitis eravestluses, et tegelikult ei olnud Öisel Vahtkonnal veel hiljuti palju poolehoidjaid ja tegemist on lihtsalt lärmakate klounidega. Samal ajal oli pronksiööl tervikuna suurt osa venekeelset elanikkonda defineeriv tähendus. Ja nüüd pakub „see eestlaste kohus”, et paljusid venelasi positiivse enesemääramisena puudutanud sündmuse taga oli üks reaalne jõud.

Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid.

Öeldes sõna märtrid, jõuame aga kõige tähtsamani. Märtrid eksisteerivad alati kellegi jaoks ja ehkki meile võib näida, et me tegeleme konkreetsete inimeste süütegude uurimisega, siis tegelikult käib ju võitlus kogu venekeelse elanikkonna „mõistuse ja südametunnistuse” pärast. See on eriti oluline majandusliku surutise tingimustes, kus kõik varasemad sotsiaalsed konfliktid taas võimenduvad.

Uuringute põhjal võib venekeelse elanikkonna jagada jämedalt võttes kolmeks. Sellest umbes kolmandik on integreerunud ja Eesti vastu sõbralikke venelasi, kes saavad siin hästi hakkama, aga kes on solvunud eestlaste väljasuremishirmust kantud ksenofoobia peale. Teine ja kõige suurem grupp on majanduslikult kehval järjel venelased, kelle peamine jõupingutus on suunatud ellujäämisele. Nad on loomupärased nurisejad, kelle peamine lojaalsus kuulub rahale – ja kuna Venemaal on elu veelgi halvem, on nad pigem lojaalsed Eestile. Samal ajal teevad kriisid just sellest seltskonnast kõige kergemini iga protestiliikumisega kaasa jooksjad. Kolmas, kõige väiksem grupp on majanduslikult pigem hästi hakkama saavad ja peamiselt Tallinnas elavad impeeriumimeelsed fanaatikud, kellele rahvaste enesemääramisõiguse argumentatsioon jääbki arusaamatuks.

Leida liitlasi 

 

Kõnealune kohtuprotsess asub selgelt eestlasi ja venelasi lahutaval mõttelisel rindejoonel, kus kohtuotsus võib mõjuda nii konflikti pingestavalt kui ka jahutavalt. Meie peamine eesmärk ei pea olema avalikult selle väikese fanaatikute pundiga jagelemine, vaid eelkõige oma sõprade hoidmine ja liitlaste leidmine nende venelaste hulgas, kes jagavad meie väärtusi. Alanud aasta toob niigi sotsiaalseid pingeid.

Mitte kuidagi ei tahaks, et eestlased ise annaksid latentse rahutuse käes piinlevale lumpenproletariaadi esindajale vihje, et ka Eestis on olemas jõud, mis suudab uhkeid rahutusi korraldada. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad.

Öeldakse, et pikas sõjas muutuvad vastased teineteisega aina sarnasemaks, sest võtavad üle teineteise efektiivsemaid lahingumeetodeid. Meie vastasseisus Vene populistliku imperialismiga ähvardab Eestitki oht võtta üle nende meetodeid. Kui lihtne oleks õiendada oma vastasega arveid poliitiliste kohtulahendite kaudu! Just sellepärast ongi mul hea meel, et me praegu veel suutsime oma erinevust tõendada.