Link kopeeritud!

Indrek Tarand: Euroopa Komisjoni volinik ei ole rahvuslik jalgpallikoondis, kellele kõik ühes rütmis „laineid teha“ saaks

 (42)
Indrek Tarandi pressikonverents
Indrek Tarandi pressikonverentsFoto: Tiit Blaat

10 päeva, mis europarlament volinike kuulamisega sisustas, ei vapustanud maailma mitte kuidagi. Enamus EL kodanikke ei suuda parimagi tahtmise juures nende 28 isiku nimesid üles lugeda, välja arvatud ehk oma riigist pärineva kandidaadi nimi.

Kes tunneb meist Johannes Hahn`i? Ometi oli ta 5 aastat volinik ja jätkab veel 5 aastat. Austraias muide, arvatakse, et Hahni nime ei pea guugeldama...

On ilmne, et varem vaid 15 isikule tööd andnud Komisjon on võimetu laienemisegi järel kehtima jäänud reegli (igal riigil peab olema volinik) tõttu 28-le isikule sisulisi ülesandeid leidma. Sestap Junckeri improviseering nn koordineerivate, kuid portfellita asepresidentide kihi tekitamisel. Näis kuidas see tööle hakkab.

Loomulikult keskendus Eesti ajakirjandus eelkõige Eesti volinikuga seonduvale, usutavasti olemata ainulaadne. Sama toimus nii Ungaris kui ka Hispaanias ja küllap kõikjal. Võib olla peab seepärast meelde tuletama, et volinikud ei lähe Komisjoni mingeid rahvusriiklikke asju ajama, vaid terviklikke Euroopa-poliitikaid looma ning teostama. Seega on ka äärmiselt asjatundmatud need kritiseerijad, kelle arvates „oma riigi volinikult ei tohi keerulisi küsimusi pärida.“ Kui tõepoolest ette kujutada, et näiteks eestlased, lätlased, austerlased jne. on kodutanumal kanged poliitilised oponendid, aga niipea kui lahkuvad sellelt territooriumilt asuvad etendama mingit ideoloogilist sümbioosi ja teesklema vastuoludeta harmooniat, siis kerkib vaid üks küsimus: kes peab teise seisukohad ja ideoloogiad tingimusteta omaks võtma? Eesti juhtumil siis, kas mina Ansipi omad? Miks mitte vastupidi?

Samal teemal:

Euroopa Parlament püüab üha rohkem elada sisse rolli, mis talle Lissaboni Lepinguga pandud on ning vaatamata võimutäiuse puudumisele olla üha veenvam demokraatliku kontrolli teostajana. Üheks kaasnähuks on nn euroopa erakondade tugevam roll ja valimistulemuste peegeldamine Komisjoni kokkupanekul. Teiseks on ahtavõitu formaadis kuulamised, kus mängivad oma osa nii ideoloogilised erinevused parteide vahel, kandidaadi asjatundlikkus/tundmatus ning loomulikult ka riikide sisepoliitika. Viimasest ka mõned näited:

Hispaania Miguel Arias Canete puhul ei pandud küsimuse alla tema kompetentsi keskkonnaküsimustes, vaid hoopis varjatud ärihuvisid naftatööstuses. Küsitlusel õiget vastust, kellele ta oma aktsiad maha müüs, ei saanudki. Sestap ka korraldati teinegi voor, mis andis võimaluse Hispaania valitsusmeelsetele lausuda, et „näete, tema huvide konflikti olematus sai kaks korda kinnitust“ ning hispaania sotsialistidel jääda seisukohale, et „ei kõlba volinikuks, sest eksisteerib huvide konflikt“.

Muide, opositsioonilised hispaanlased saatsid Parlamendile ka üle 500 000 allkirjaga petitsiooni Ariase vastu.

Läti opositsioonijõud, kes Dombrovskise volinikuks saamise vastu lobisid sellist akti ei teostanud. Küll aga spämmisid nad massiliselt andmeid Dombrovskise väidetava korruptsioonilise teo kohta.

Kuna minul oli Dombrovskise suhtes otsus valmis, siis ei süvenenud sellesse materjali just ülemäära.

Duubelkuulamist tehti ka humoorikale, kuid euroopa-vastaseks peetavale briti kandidaadile Jonathan Hillile ja samamoodi jäid pooldajaile vaimustunud hinnangud ning vastased olid rahulolematud. Seda aga vaid kodukamarale tagasi peegeldades. Sest tegelikult oli asi otsustatud nn. Suure kokkuleppega, mille kohaselt vastastikku küll võetakse pantvange, kuid need vahetatakse välja. Ja nii kristlikud kui sotsialistlikud demokraadid läksid selle tagamiseks isegi niikaugele, et tõlgendasid parlamendi komiteede kodukorda „uuenduslikult“. Nimelt oli senini arusaam, et kui konsensust volinikukandidaadi asjus ei leita, siis peab tulema hääletus. Aga komisjonides pole mitte alati nende kahe partei enamust, vahel ei aita isegi Liberaalide häälte lisamine.

Loe veel

Olukorras, kus Euroopa Vasakpartei ja Nigel Farage`i rühmad võivad iga kell vastu hääletada ning Marine le Pen`i sõltumatud ka, poleks see ohtlik. Aga kui arvestada, et (küll sageli erinevatel, lausa vastandlikel põhjustel) võib vastuhääli tulla ka Briti Konservatiivide rühmalt ning rohelistelt, et longata võib parteidistsipliin nii sotsialistide kui kristlaste seas...vaat siis läheb liiga riskantseks. Nii pakutigi, et kui konsensust pole, siis kõigepealt hääletame, kas üldse hääletada. Selle vaidluse tõlgendamiseks ja lahendamiseks kulus sekretariaadil terve öö ja lõpuks toimisdki komisjonid erinevate praktikatega.

Suure kokkuleppe olemasolu tagas ka seda, et Prantsusmaa sisetüli Pierre Moscovici isku suhtes leegitses küll, aga tulemust polnud. UMP liikmed Rahvapartei grupis olid raevus, aga sotsialistidest prantslased panid kahvlisse Viktor Orbani lähedase kaasvõitleja Tibor Navrascisci. Mis küll vihastas konservatiivseid ungarlasi, ent lõpuks viis nad järeldusele, et toetama peab prantsuse sotsialisti. Samuti aitas kokkulepe Jyrki Kataineni, kes oli ennast sisuliselt ise kandidaadiks seadnud – astus peaministrikohalt tagasi ning pärandas järgmisele peaministrile kohustuse enda nimetamiseks.

Selles osas oleme ikka sugulasrahvad ka poliitilises plaanis. Katainen on euroopa vasaktsentristidele kui punane rätik härjale, mida ka Soome sotsiaaldemokraadid kasutasid. Parteilise elu paradoksid on sünged ja sürrealistlikud, sest samas ollakse ju Helsinkis koos valitsuses...Olukorra rahustamiseks valiti taas sotsialistide leerist nõrgim lüli ja pantvangidraama sai õnneliku lõpu. Muide, ma ei teagi kas see oli slovakk Maros Sefcovic (ka juba teise perioodi mees) või hoopis Corina Cretu Rumeeniast (viimane on kaua MEP olnud, sestap vähem tõenäoline).

Et Parlament oma näo päästmiseks või oma tähtsuse tõestamiseks peab kedagi ka välja puksima, siis võeti käsile kõige nõrgemal jääl kõndiv Sloveenia endine peaminister Bratushek, kes juba laialiläinud valitsusjuhina seadusvaakumis ise-ennast esitanud oli ja keda tema kodumaa uus valitsus ei toetanud. Ka Juncker mängis kaunilt kaasa, toetades jäägitult veel paar tundi enne ametlikku loobumisteadet seda kandidaati. Nii kinkis ta Parlamendile tunde, et Komisjoni president suruti tagasi...Tegelikult otsustas asja Sloveenia sisepoliitika.

Ka Iirimaal (Phil Hogan) oli euroareenile kaasa toodud sisepoliitikast lähtuv probleem. Nimelt oli see mees ministriametit pidades teinud verbaalsel ja legaalsel väljal liiga ühele sealsele rahvusvähemusele, kellest mina tänu Hogani kandidatuurile üldse esmakordselt kuulsin. Iirimmal on sihuke rahvusvähemus, keda nimetatakse „reisijad“ (travellers) ja kelle eluviis sarnaneb mustlaste omale. Hogan ei lubanud üht sellist peret ministrina sotsiaalkorterisse oma piirkonnas ja see vastuolu leidis usinat käsitlemist just iirlastest saadikute eestvõttel. Hogani Fine Gael partei on rahvapartei blokis.

Sisepoliitliste paradokside mõjul saatis näiteks Kreeka volinikuks Dimitris Avramopoulose, kes muidu ohustanuks peaminister Samarast erakonna liidriks saamise sooviga. Sisepoliitiline erakonnasisene rivaliteet ilmnes kahe juhtiva Itaalia sotsialisti Gianni Pitella ja Roberto Gualtieri vahel. Esimene soovis Suure Kokkuleppe valutult ja ekstsessideta realiseerida ning Gualtieri radikaalne, maksimaalseid riske EPP kandidaatide suhtes ajav joon oli talle vastuvõetamatu. Kuna Pitella on grupi president jäi tema tahe peale.
Leedu oli ehk ainus liikmesriik, kus sotsiaaldemokraadid võtsid dissidentliku taustaga arsti nimetamisega oma konservatiivsetelt oponentidelt kriitika-relvad käest ning Andriukaitisel koduseid probleeme lahata küsitlusel vaja polnud.

Kokkuvõtteks: Euroopa Komisjoni volinik ei ole rahvuslik jalgpallikoondis, kellele kõik ühes rütmis „laineid teha“ saaks ja keda kõik ühtviisi fännama peaks. Fännama saab hakata volinikku siis, kui tema viieaastase ametiajaga kaasneb hästi esitatud ning seaduseks vormunud euroopa poliitika, millest kasu saavad kõik liikmesriigid ja nende kodanikud. Eelmises, Barroso II komisjonis oli küll kõlavaid plaane, aga pea mitte ühtki realiseerimiskõlbulikku poliitikat. Võim loovutati täielikult Euroopa Nõukogule ja seal järkjärgult Angela Merkeli juhitud Saksamaale. Junckeri komisjonil on eeldusi enamaks ja vaatamata pisikestele poliit-draamadele kodu- ning euro-poliitikas hääletab parlament kõik 26 kandidaati ja veel ühe täna täitsa tundmatu sloveeni ilusti ametisse. Kopsaka usalduskrediidiga, ma arvan.