Ivan Orav: Metsavendade laulupidu
Tervisi põrgust!
Nüüd, kui ainult nädalapäevad lahutavad meid järjekordsest laulu- ja tantsupeost, on paslik meenutada selle kuulsusrikka traditsiooni unustusse vajunud peatükke. Tahan teile kõneleda 1949. aastal toimunud metsavendade laulupeost.
Igale isamaaliselt meelestatud inimesele oli ju tollal selge, et ametlikul laulupeol õigeid eesti laule laulda ei saa, tiblad on kohe hammastega sääres kinni. Aga lõõritada targast Stalinist või üllast Leninist oli ülimalt vastik. Nii otsustatigi korraldada Alutaguse ürgmetsas asuvas punkris oma, aateliste eestlaste laulupidu.
Oi, see oli imeline üritus! Laulupeotuli süüdati juuni algul Tartumaal ühes miilitsajaoskonnas. See põles uhkelt, lahtise leegiga, metsavennad seisid ringis ümber lõõmava hoone, hoidsid kätest kinni, et ükski kommunist välja ei pääseks, ja laulsid pisarsilmil Lüdigi „Koitu”.
Seejärel süütasid iga maakonna esindajad jaoskonna hõõguvast ahervaremest oma tõrviku ja laulupeotuli asus rännakule läbi terve Eestimaa. See oli kaunis ja lustakas teekond. Kõikjal Eestis süttisid südamest tuleva laulu saatel punanurgad ja rajoonikomiteed. Viimaks, kui tervele meie armsale Maarjamaale oli ring peale tehtud, koondusid tõrvikud taas ühte ja algas võimas laulupeo rongkäik, mille jooksul peeti Moskvast kohale kupatatud julgeolekuvägedega kolm suuremat ja kaksteist väiksemat lahingut.
Laulupidu ise algas 23. juunil. Dirigeerisid Gustav Ernesaks ja Roman Toi. Ega olnud kerge neid Alutagusele toimetada! Tiblad olid valvel, mets oli ümber piiratud. Käisin isiklikult Ernesaksal Tallinnas järel. Logistasime vankriga Alutaguse poole, kui järsku pidas patrull meid kinni.
„Mis sul seal vankris on?” küsis üks püssimees.
„Lihtsalt üks puupalk,” vastasin mina. Ernesaksal oli pruun ülikond seljas ja ta lebas hästi vagusi. Patrull tunnistas teda umbusklikult.
„Aga miks sellel puul sotsialistliku töö kangelase kuldtäht rinnas on?” küsis ta.
Taevake! Selle olime tõesti unustanud ära võtta! Nüüd tuli mõistus tööle panna.
„Eks ikka sellepärast, et vanasti oli see palk Kremlis nääripuu,” valetasin mina. Tiblad jäid seda uskuma ja lõid veel Ernesaksale kulpigi, see aga tegi suuga kuuse kahina häält. Nii pääsesime õnnelikult peole.
Roman Toi saabus Ameerikast lennukiga. Ta visati metsa kohal langevarjuga alla. Dirigendikepp oli tal juba käes ja vaevalt olid mehe jalad maad puudutanud, kui ta laulud lahti lõi. Et ta pärast jälle koju pääseks, oli talle ümber kere seotud kummipael. Kogu laulupeo aja tiirutas jänkide lennuk metsa kohal ja kui pidu oli läbi, lasksid kaks tursket metsavenda, kes seni pidevalt maestrol jalgadest kinni hoidsid, korraga lahti ning Roman Toi lendas viuhti tagasi taevasse.
Pidu oli vaimustav. Kõik eestimeelsed laulud lauldi ära ja tantsurühmad tantsisid raevukalt nõukogude-vastaseid tantse. Kuulus metsavend Pöörane Peeter, kes oli vandunud, et ta enne pükse jalast ei võta, kui Eesti jälle vaba on, tegi sedapuhku erandi ja laskis püksid jaaniööl paariks tunniks rebadele. Oli uhke ja ülev tunne, justkui elaksime taas vabas riigis.
