Jaanus Nurmoja: kodanikupalk aitab kaotada eestlaste omaenda kodumaal vähemusse jäämise hirmu põhjused
Sellel otsingul peaks olema abi tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) rakendamisvõimaluste uurimisest, mille läbiviimseks Eestis kogub allkirju pöördumine rahvaalgatus.ee portaalis.
Sisuliselt samasuunalise unistusega, ehkki teises sõnastuses on avalikult julgenud esineda vaid IRL Margus Tsahkna eestkõnelemisel oma visioonis “Isamaa 2.0”. Pean silmas mõistagi mõtteavaldust, et mõne inimpõlve pärast võiks eestlasi olla kaks miljonit. Muidugi tunduks näiteks 1,2 miljonit realistlikum, kuid see on siinkohal teisejärgulise tähtsusega, sest unistada tuleb suurelt. Kujundlike numbrite tõlgendamine kivisse raiutud mõõdikutena ütleb üht-teist tõlgendajate endi kohta.
Kuidas sellele eesmärgile vähemalt lähemalegi liikuda? Kuidas luua tingimused, mis tagaksid eestlaste turvatunde ning kaotaksid omaenda kodumaal vähemusse jäämise hirmu põhjused? Kuidas teha seda inimlikul moel, kedagi vihkamata, solvamata ja represseerimata? Siin võikski mängu tulla kodanikupalk, mille üks eeldatav omadus on loomuliku iibe soosimine vaesumishirmu kadumise tõttu. Muide, see, mida pakkus Jevgeni Krištafovitš oma ajalehepoiste-artiklis kodanikupalga pähe, on siiski midagi muud.
Ühest küljest on kodanikupalk miski, mis tehnoloogia arengu ja töömaastiku ümberkujunemise tõttu näib niikuinii tulevat. Võib-olla hakkab inimeste majanduslik ebavõrdsus seisnema eelkõige selles, et ühed saavad ainult kodanikupalka, teised aga kodanikupalka ja väga kõrget töötasu või ettevõtlustulu? Sotsialismiaeg, mil töökoha omamine oli kohustuslik ja mitteomamine karistatav, jääb igatahes pöördumatult minevikku. See aga ei tähenda, et peaksime käed rüpes ootama ja asjade käiku vaatama (mõnigi vist lootes, et ehk läheb see karikas meist mööda) ning lõpuks taltsalt vastu võtma kõik, mida muu maailm meile peale sunnib.
Eeskuju Euroopale
Tulevikuks peaksime ikkagi ka iseseisvalt valmistuma, sest “hari oma põldu ise, muidu teeb seda sinu eest keegi teine. Kodanikupalga võimalikkust ja võimalusi ise uurides ja päriselus proovides saame seda väljastpoolt tulnud ideed oma näo järgi kohandada. Nii tulevad ka vahetud kogemused ja ehk isegi täiendavad või alternatiivsed lahendused. Nendega varustatult aga võime koguni püüda mõjutada endale meelepärases suunas Euroopa arusaama sellest, millisel kujul oleks mõistlik kodanikupalka rakendada.
Mõelgem näiteks sellistele nõukogude aja jääknähtudele nagu piirkonnad, mida iseloomustab enesessesulgunud venekeelne paralleelmaailm ning kuhu oleks seetõttu väga vaja arvestatavat hulka eestlasi.
Eesti oma pilootprojekt võimaldaks kõige muu kõrval uurida nii kodanikupalga mõju iibekäitumisele kui ka idee kasutamiskõlblikkust regionaalpoliitilise, Eesti-sisest rännet mõjutava ja rahvastikutaastet soosiva meetmena. Kas seda tegelikult ka uurima hakatakse, eks see sõltu sellest, mida võimalik töörühm vajalikuks peab. Kõigepealt aga tuleb algatusele vähemalt 1000 allkirja korjata, et ta Toompeale jõuaks – enne ei juhtu tõenäoliselt midagi.
Pidagem sedagi silmas, et pilootprojekti kestvus ei pea piirduma paari-kolme aastaga. Kanada 1970-ndate aastate projekt MINCOME näiteks oleks ilmselt kestnud kauemgi kui viis aastat, kui riigis poleks toimunud võimuvahetust. Nüüd teadupärast on kodanikupalga eksperiment Kanadas taas käivitamisel, sedapuhku küll mitte Manitoba, vaid Ontario provintsis. Omaette pilootprojekti valmistatakse sealmail ette ka põlisrahvaste jaoks.
Ideesse võib uskuda ja selles võib kahelda, kuid väljaspool igasugust kahtlust on vajadus uurida kodanikupalga võimalikkust ja võimalusi Eestis.
