Mindki teevad need andmed ja jutud kui mitte ärevaks, siis vähemalt aeg-ajalt nukraks. Võimalik, et see on seotud eelkõige mu elukutsega, millest tuleneb tunne, et kirjutan küll Oskar Lutsu, Tammsaare, Ristikivi ja Õnnepalu keeles, aga ka keeles, mida kummitab hääbumisoht. Rääkimata tõsiasjast, et eesti keel määratleb ja seob kogu eestlaskonda.

Ometi ei julge ma langetada rahvusliku hajumise küsimuses järske hinnanguid. Pean ennast selleski küsimuses nõrgaks relativistiks. Olen mõelnud sellele umbes nii: kui näiteks mu enda poeg otsustab ühel hetkel, et lahkub siit jäädavalt mõnesse Saaremaa-suurusesse metropoli, jagades oma elu Malist või Burkina Fasost pärit poksijaga, siis juhul kui ta tunneb ennast hästi, st tema sisetunde ja väliste tingimuste vahel ei valitse lõhe, olen ma ta üle rõõmus ning ei hakka oma nukrust talle nina alla hõõruma.

Üleüldse on raske üldistavaid hinnanguid langetada, kuna lahkumine ei pruugi sageli toimuda ühelainsal põhjusel. Isiklikud ajendid võivad seguneda kultuurilistega. Tõepoolest on Eesti praeguse ühiskonna meelelaad kuidagi eriti palavikuliselt individualistlik ja võistluslik.

Sotsiaalpoliitiline olukord, kus rõhutatakse indiviidi võimet läbi lüüa – seda näiteks empaatia, lähedusvajaduse või sotsiaalse sidususe arvel –, ei pruugi mõistetavalt paljudele sobida. Julge või pigem jõhkra hundi rind on küll rasvane, aga kõik ei taha olla hundid või uted hundinahas. Enesekindlus pole kaugeltki kõik, mis käib inimliku olemise juurde.

Olles mõne aasta eest käinud Venemaal, oskan selle valguses hinnata elatustaseme ja heaolu argumente, aga on selge, et pelgalt heaolust heaks eluks ei piisa.

Samuti tundub, et nõukogudeaegne piiripealsus avaldab siiamaani oma mõju, st välismaale minekut ja seal elamist tajutakse individuaalse õnnestumise ja edu ühe koostisosana.

Näiteks hiljuti jõudis minuni ühe noore kunstniku pressiteade, kus oli kirjas, et tegu on „peagi New Yorki lahkuva talendiga”. Individualismi ja eneseteostuse kesksus, mis me ühiskonda ühest otsast toidab, kipub seda teisest otsast murendama, lõhkuma.

Sellele lisandub rahvuslik kõnelaad, mis paljudes punktides eneseteostuse ideedega kokku ei kõla (kuigi teatud poliitiline retoorika püüab seda jätkuvalt teha) ning mille üheks suuremaks nõrkuseks on universalistlik jäikus, mis ei taha jällegi sobida nendele, kes hindavad geopoliitilist ja kultuurilist avatust.

See ei ole minu maastik

Samas võib öelda, et võtkem rahulikult, suuremat probleemi tegelikult pole. Eestlaskond on ajaloo – ja ka lähiajaloo – jooksul olnud tunduvalt väiksem, ometi on praegusest palju raskemad olud üle elatud. Kuigi nii mõnigi mu sõber elab välismaal ja tagasi vist enam ei tule, sain hiljuti ka kõne ühelt toredalt inimeselt, kes teatas, et on nüüdseks jälle kodumaal.

Igatahes on muretsemine eestlaste lahkumise üle problemaatiline seetõttu, et kuna elame ühiskonnas, mis lähtub üksikisiku õigustest ja vabadustest, ei saa me ette heita soovi rakendada indiviidi isiklikku õigust ja vabadust lahkuda. Lahkumine või jäämine on sisetunde asi, mis kaugemalt või kõrgemalt võib paista paratamatultki rahvusliku, suisa riikliku küsimusena.

***
Mõne nädala eest käisin sõpradega Itaalias. Viibisime ühe Alpide jalamil asuva järve ääres. Kuna see veekogu jäi Como ja Garda järvede vahele, ei liikunud seal eriti turiste. Ükspäev tiirutasime liinilaevakesega järvel ringi ning kapten otsustas hoolimata ajagraafiku olemasolust meile näidata kõiki lahesoppe ja abajaid, tiirutada ümber romantiliste saarekeste. Sain täiesti aru, kuivõrd mõnus oleks sellises sõbralikus ja minu meelelaadi jaoks ootamatult muretus õhkkonnas elada. Aga siis korraga mõistsin, et need kaljused mäed, sumedad õhtud, palmidega promenaadid, sügav roheline vesi, need kitsad tänavad pole minu maastik. Võib-olla ongi nii, et minu seotuses Eestiga on midagi sootuks irratsionaalset – kütked pole mitte ainult lingvistilised, vaid suisa topograafilised.

Mind seob see, mida Viivi Luik kutsub „metsade niiskeks varjuks” ja „alati tuleva kevade valguseks”. Just need heinapallid, kukeseened, piimapukid ja need õõtsikkaldaga järvesilmad ning just need lagunevad kolhoosilaudad, asfaldiaugud, kruusateede tolm ja mõisavaremed, kilega kaetud kasvuhooned ja metsa eksinud kirikud, puust korstendega suitsusaunad; just need tühjenevad hajakülad ja kivine mererand, mis ei lähe iial sügavaks ja mustava vee peal õõtsuvad rabad ja talvised Kiusna ojad; just need mehed külapoe taga, kes omasõnutsi mängisid kunagi koos Salumetsa või Endeniga kossu, just need hilisõhtused rukkiräägud ja varahommikused sookured, 18 tundi ja 18 minutit pikk suvine pööripäev ning 6 tundi ja 22 minutit pikk talvine pööripäev; just need sääsed, parmud ja puugid, aedlinnakoerte ühendkoorid ning just see külmus ja hämarus ja niiskus, kilomeetrite paksused pilved ja maani ulatuvad jääpurikad; just niimoodi kuumal pärastlõunal lõhnav männivaik; just need rohmakad ja asjalikud inimesed, töönarkomaanide sitke tusameel, teenindajad, kes saavad pahaseks, kui tahad neilt midagi osta; minu inimesed, kes liiga sageli löövad hea sõna ja ootamatu olukorra ees pilgu maha, kes lükkavad ostuparadiisides kärusid, näol enesekindlus ja südames rahamure ning kes ei täi sageli kadunud ajastute eterniiti ära visata – ei aiast ega peast.

Selle kõigega olen ma heas ja halvas. Ma kannatan välja selle, mis mulle ei meeldi ning püüan ise teha ja olla teisiti.

Nii et suurim üldistus, mida oskan individualistliku vaimu ajal pakkuda: ma olen oma valiku teinud. Enne kui ma sellest aru sain. Istun siin nagu rott viljasalves ja kui tuju kiiva kisub, loen Lutsu. Soovitan teile sedasama, kas siin või mujal.

Jan Kaus, kirjanik