JUHTKIRI | 200-erakonna varjuteater

„Vend, mul on sulle ettepanek. Avame firma!”

„Aga mida me tegema hakkame?”

„Biznis. Üldiselt, kõike.”

Kui "Eesti 200" eile oma parteistumisest teada andis, hõljus neist samasugust selgust nagu peategelastest 1990-ndate ärikultuuri kirjeldanud Aleksei Balabanovi filmis „Vend”. Eesmärk – luua partei – on tänaseks selge. Aga millega tegelema hakata? Kes finantseerib? Keda veel kampa võtta? Elu näitab?

Veel sündimata erakond tuleb poliitikaturule suure hulga vastamata küsimustega ja ega nad ise tühimikku just täitma ei kipu. Meil on teada mõned nimed, kes julgevad avalikult oma nägu näidata. Kristina Kallas, hea akadeemilise taustaga kolledžidirektor. Priit Alamäe, rahvusvahelise haardega ärimees. Igor Taro, kes on töötanud nii ajakirjaniku kui ka maavanemana. Margus Tsahkna, „sünnist saadik” poliitikaga tegelenu.

Kui lubatud „uus poliitika“ seisneb salatsemises ja ebaselguses, on Eesti 200 end igati täpselt määratlenud.

Aga ülejäänud? Teame, et kevadest saadik on käinud koos mingi seltskond, ning oleme kuulnud uduseid vihjeid uuest, valimistsüklist kaugemale vaatavast poliitikast. Miskipärast varjavad nad end kiivalt ja niisamuti hoitakse suu lukus metseenide teemal. On ikka pehmelt öeldes kummaline küll, kui läbipaistvat poliitikat lubav tulevane erakond ei näe probleemi anonüümsete annetuste vastuvõtmises.

Niisamuti kui „kes” ja „mille eest”, pole arusaadav „milleks” ja „kellele”. Praeguse liikmete arvu juures võiks liikumine võtta endale nimeks ka 200-erakond. Selleks et saada parteiks, läheb vaja vähemalt 500 kaasalööjat. Aga kui väga tahab praegune tuumik arutelubaasi laiendada? Ja kas nad soovivad üldse võimule pürgida või jääda mingiks halliks paralleelorganisatsiooniks? Alustava parteina lasid nad miskipärast rahumeeli mööda terve suve…

Muidugi pole kahtlustki, et nii nagu Vabaerakonnal eelmiste valimiste aegu, on ka sellel liikumisel kõik šansid jõuda „uue poliitilise jõuna” protestihääli kaaperdava parteina riigikokku. Kui seejuures jõuavad valimiskampaaniasse tõesti ka ideed, mis ulatuvad intellektuaalsuselt eri toetuste tõstmisest kaugemale, siis miks ka mitte.

Aga lubatud uus poliitika peaks tuginema enamale kui varjuteatrile. Vähemalt selget maailmavaadet ootaks. Kui ärimaailm võiks olla eeskujuks, siis enamikust 1990-ndatel kõigega tegelenud väikefirmadest jäi õige pea üksnes mälestus. Ja mitte kõige parem.