Juba 1991. aastast saadik Baltikat juhtiva Meelis Milderi, kes kuulub ka ettevõtte omanikeringi, kallal aasimiseks leiaks viimasest aastakümnest veelgi põhjust. 2000. aastate alguses võetud suund rahvusvahelise moeimpeeriumi loomisele ei ole läinud nii, nagu loodetud, ning on kahjumi katteks on investoritelt tulnud tihti raha juurde küsida. Tõsi, on ka olnud aegu, mil Baltika aktsiad on teinud võimsa tõusu, võimaldades õigel ajal peale- ja mahahüppajatel oma panuse mitmekordistada. Pikaajaliselt Baltikasse uskujate rahal seevastu pole hästi läinud. Õigus võib olla neil, kes arvavad, et Milder oleks võinud ettevõtte tegevjuhtimisest taanduda juba tükk aega tagasi.

Baltika visad rahvusvahelistumise katsed ja osavus kapitali hankimisel väärivad tunnustust hoolimata praegusest kehvast seisust.

Kokkuvõttes väärivad Milder ja Baltika hoolimata kasvuplaanide luhtaminekust ja ettevõtte praegusest keerulisest seisust siiski tunnustust. Kui kõik Eesti ettevõtjad püüaksid sama visalt rahvusvahelistuda ja oleksid kapitali hankimisel sama osavad kui Baltika, siis oleks meil kindlasti rohkem rahvusvaheliselt edukaid ettevõtteid ja kõrgepalgalisi töökohti kui praegu. Aga edu ei ole kunagi garanteeritud. Eriti sellisel konkurentsitihedal tegevusalal nagu rõivatööstus, kus karile on võinud sõita tootmise asukoha valikuga (Eestis või odavtööjõu maades), tootmise digiteerimisega (õigemini selle hilinemisega) ja muidugi ka oma brändi(de) ehitamisega.

Mis puutub Baltika Lasnamäe ja Ahtme tsehhide 340 töötajasse, siis võib öelda, et koondamine tuleb enam-vähem parimal võimalikul ajal. Kui need tsehhid oleks suletud näiteks 2009.–2010. aasta paiku, kui Baltikal oli samuti raske aeg, oleks see olnud töötajatele tragöödia, aga nüüdsel ajal leiavad nad kõigi eelduste kohaselt endale kiiresti uue töökoha.

-