Teisest küljest pole puudust inimestest, kes väidavad isiklikule kogemusele toetudes, et isegi miinimumpalgaga kohta on raske leida – selliseid näiteid tõi eilses Eesti Päevalehes ilmunud loos Kaire Uusen. Ka äsjaseid valimistulemusi võib pidada üheks kinnituseks, et Eesti kenadest keskmistest näitajatest hoolimata on töö- ja palgamure tõsine ja tegelik. Ja kui piiluda sügavamale palga- ja tööturu statistikasse, ilmneb, et majanduskasvu viljad jaotuvad Eesti piires tõesti üsna ebavõrdselt.

Olles eelkõige millegi vastu, mitte millegi poolt, on võimatu töö-, palga- ja muidki ühiskonna probleeme lahendada.

Loodava valitsuskoalitsiooni jutu järgi olevat nemad paljuski just selle probleemi lahendamiseks kokku tulnud. Tööhõive suurendamiseks lubatakse suurendada ümberõpet jms, kaaluda noorte tööhõive parandamiseks töölepinguseaduse muutmist, eelistada eestlaste tagasipöördumist võõrtööjõule, kontrollida täpsemalt renditööjõu kasutamist. Tallinna-välise elu edendamiseks seatakse eesmärk viia nelja aastaga Tallinnast välja tuhat riigitöökohta, motiveerida kohalikke omavalitsusi soosima ettevõtlust ja toetama mitmel muul viisil maapiirkondade elu. Lühidalt: ei midagi väga erinevat varasemate Ansipi-järgsete valitsuste programmidest. Ainult välistööjõu vastane ja maapiirkondade toetamise retoorika on tugevam, aga tegeliku toetamise võimalus lähiaastatel pigem väiksem.

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar juhib tänases lehes tähelepanu poliitikute seas ja ühiskonnas üldse üha laiemalt levivale kombele uute investeeringute tervitamise asemel kuulutada, milliseid töökohti Eestis ei vajata. Kahjuks on tal õigus. Ent olles eelkõige millegi vastu, mitte millegi poolt, on võimatu töö-, palga- ja muidki ühiskonna probleeme lahendada. Ainult miinimumpalka maksta suutvate ega võõrtööjõudu kasutavate ettevõtete vaenamine ei tekita üle Eesti automaatselt mõnusaid keskklassi töökohti. Tee nendeni viib ikka investeeringute ja sageli ka võõrtööjõu kaudu.

-