Tõsi küll, esialgu meenutab selline jutt laskmata karu naha jaotamist. Populaarsusküsitlused ei võrdu valimistega, pealegi on valimisteni veel seitse kuud ja erakonnad pole päris kampaaniaid veel alustanudki. Ent EKRE konkurente võib tabada valus pettumus, kui nad usuvad, et enne valimisi on praeguseks kujunenud jõuvahekordi lihtne muuta. Konkurentide rünnakutest on EKRE seni rohkem võitnud kui kaotanud. Seetõttu ei tasu teistel erakondadel panna suurt lootust sellele, et enne valimisi õnnestub EKRE-t mingil moel oluliselt kompromiteerida. EKRE poole kalduvate valijate häälte endale võitmiseks tuleb leida teine tee.

EKRE ründamisest pole poliitilistele konkurentidele tulu tõusnud. EKRE poole kalduvate valijate häälte endale võitmiseks tuleb neil leida teine tee.

Teiste erakondade poliitikute reageering EKRE esiletõusule näitab, et nad on selle tee leidmisega kimbatuses. Näiteks isamaalane Urmas Reinsalu pani EKRE populaarsuse suurenemise kuuma suve, mitte oma erakonna hambutuse arvele, keskerakondlane Jaanus Karilaid aga viis jutu EKRE-lt hoopis Reformierakonnale, kuigi eestikeelsete valijate EKRE poole ülejooksmist on tema erakonnal põhjust karta rohkemgi kui Reformierakonnal. 2023. aasta valimistel võib teistele erakondadele appi tulla EKRE põlistoetajate pettumus oma lemmiku „tavaliseks erakonnaks” mugandumise pärast, aga 2019. aasta valimistel sellele efektile veel kindlasti panustada ei saa. Häälte võitmiseks tuleb ise rohkem ja paremini tööd teha.