Just nii võib öelda, kui oma tahtmise saab justiitsminister Rein Lang, kelle käe all on valminud keerulise nimega* seaduseelnõu, mille sisu, vastupidi, on väga lihtne – sundida hulgal juhul seaduse jõuga ajakirjandust avaldama oma allikaid ning anda kohtunikele õigus mõista ajakirjanduselt välja ennetavaid trahve – igaks juhuks, tulevastele võimalikele rikkumistele mõeldes. Tuleb tunnustada härra Langi geniaalsust, kuna sealjuures nimetab ta eelnõu „allikakaitse eelnõuks”. Tuleb tunnustada vabariigi valitsust, kes leidis aega eelnõu ühel häälel heaks kiita ja riigikokku edastada detsembri lõpupäevil. Kuivõrd seadus tuleb esimesele lugemisel aprilli alguspäevil, saab vaid loota, et riigikogu täidaks riigikogu ja mitte pelgalt kummitempli rolli. Kuigi eelnõu taha kogunenud poliitikud püüavad ajakirjanduse rolli pisendada ja sisendada inimestele, et ajakirjanduse näol on tegu vaid ärilise ettevõtmisega, on ajakirjandusvabadus demokraatia vältimatu tagatis ning vaba ajakirjandus on avalik hüve.

Lang ja teised poliitikud tahavad aga seadustada ajakirjandusväljaannete veel ilmumata artiklite eest trahvimist ning võimaldada ajakirjanike vangipanekut. Asi pole ainult Langi eelnõus. Kolme viimase aastaga on Eestis vastu võetud või vastuvõtmisel hulk seadusi, mis juba praegu ahendavad oluliselt ajakirjanduse toimimist. Sealjuures ei kaasata nende seaduste ettevalmistamisse ajakirjandust, kuigi seadused ajakirjandust otseselt puudutavad. Alates isikuandmete kaitse seadusest, mis on küll põhimõtteliselt vajalik, kuid mille vastuvõtmise järel on väljaanded olukorras, kus ridamisi tuleb veebiarhiivist kustutada omal ajal kirjutatud artikleid. Säärases tagantjärele minevikumuutmises ja ümberkirjutamises osalemine on absurdne.

Seejärel arhiiviseadus, mis salastab isikuandmed ka pärast isiku surma 30 aastaks ning mis näiteks ei võimalda ajakirjandusel kirjeldada, millega tegelesid praegused tippvõimumehed nõukogude aastail. Praegu on lisaks riigikogus menetluses veel avaliku teabe seadus, mis võimaldab senisest enam salastada avalikus sektoris toimuvat, kuni kontaktandmete ja nimede varjamiseni. Riik tahab ajakirjandusele päitsed pähe panna. Siinjuures ei võitle ei Eesti Päevaleht ega ajakirjandus tervikuna kindlasti mitte võimaluse eest inimesi mustata, laimata, või solvata. Võitleme selle eest, et meile jääks võimalus teha tõsist ja uurivat ajakirjandust kartmata, et selle tegemise eest teabe edastajat karistatakse või ajakirjanik vangi pannakse või väljaanne kohtu kaudu hiigeltrahvidega vaikima sunnitakse.

Võitleme avalikkuse õiguse eest teada, kuidas toimib avalik võim nii riigi tasandil kui ka kohalikes omavalitsustes, kuna vaba ajakirjandus on igapäevaseks vahendiks avaliku sektori läbipaistvuse ja toimimise efektiivsuse jälgimisel.Võitleme inimeste õiguse eest olla informeeritud ja elada riigis, kus olulistele otsustele eelneb avalik debatt.

* Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus