Tõsi, Reinsalu loos oli ka rahulikum sõnum, mis ei jää Kaljulaidi igati tasakaalukast põhjendusest kaugele. Kaljulaid ütles: „Ettepanek Teatrile NO99 ja sealhulgas selle teatri lavastajale Tiit Ojasoole korraldada selleaastane vastuvõtt ei tähenda vägivalla heakskiitmist, aga kõneleb ühiskondliku andeksandmise võimalusest.” Ka Reinsalu jutust leiab sarnased mõtted: „normaalses ühiskonnas käsitletakse süütegu õiges proportsioonis” ja „inimlikus ühiskonnas käib üle õigluse halastus”.

Reinsalu oli üks neist, kes nõudis „sisserändaja poja” eest Ligi tagasiastumist ja NATO teemal puterdamise eest Korbi tagasiastumist. Lähtudes põhimõttest, et see, kes nõuab midagi teistelt, peab seda nõudma ka endalt, on tal nüüd endal põhjust tagasi astuda.

Aga pöördugem tagasi Reinsalu käredama poole juurde. 2014. aasta sügisel, kui toonane rahandusminister Jürgen Ligi nimetas haridusminister Jevgeni Ossinovskit juurtetuks sisserändaja pojaks, teatas Reinsalu: „Ma ei pea mõeldavaks, et Ligi saaks pärast sellist avaldust ministri ametis jätkata. See avaldus kahjustas kõike seda, mida me Eesti ühiskonna sisemise rahu ja julgeoleku huvides üles ehitame.” Ligi palus Ossinovskilt vabandust ja astus tagasi.

Tänavu kevadel pooldas Reinsalu riigihalduse minister Mihhail Korbi tagasiastumist, kui too väljendus valijatega kohtudes NATO küsimuses viisil, millest võis välja lugeda, et ta on Eesti NATO-sse kuulumisele vastu. Korb palus vabandust ja kinnitas, et tegelikult ta toetab Eesti julgeolekupoliitika aluspõhimõtteid, aga astus IRL-i ja SDE survel ikkagi tagasi.

Võib küll vaielda, kas üksik ebaõnnestunud või solvav ütlus ikka on ministri tagasiastumiseks küllalt kaalukas põhjus. Ent selline on Eesti poliitiline tava viimasel ajal olnud ja puudub põhjus Reinsalu erandlikult kohelda. Minister peab suutma kainelt mõelda ja käituda. Pehmendav asjaolu pole ka see, et manduv IRL loodab lärmakate sõnavõttude abil tagasi meelitada EKRE-t eelistama hakanud valijaid.