Alaveri ja Veerpalu kidakeelsus tapab ka spordisponsorlust ning vanemate valmisolekut lapsi saavutusspordi juurde lasta.

Hoolimata mõne murdmaasuusataja ülestunnistusest pole vähemalt sellel alal endiselt selgust, kui sügavalt ollakse dopingust läbi imbunud. Karel Tammjärvel ja Andreas Veerpalul polnud ju ülestunnistusele alternatiivi, ka Algo Kärbi süümepiinade vallandumises mängis rolli paljastamishirm. Samal ajal on nende juhtum demonstreerinud, kui lihtne on veredopingut ilma vahele jäämata tarvitada ja kui kaugel tipust juba dopingust abi otsitakse, et tulemusi parandada. Kuna Alaver on seni tunnistanud üles ainult nii palju, kui on vältimatu, ei ole teada, kui paljudele ta veel dopinguarsti telefoninumbrit on jaganud või keda muul reeglitevastasel moel „aidanud”.

Alaveri tippspordist eemaleajamine aitab Eesti suusatamist siiski puhtamaks teha. Kindlasti mõjutab praegune skandaal ka sportlaste „kasu-kahju” arvestusi dopingu küsimuses, sest nähakse, et vahele jäämise korral võib neile sellest palju jama sündida. Kui eeldada, et enam hullemaid paljastusi tulla ei saa, võiksid suusatamist armastavad sponsorid selja pööramise asemel jätkata skandaalist puutumata jäänud noorte suusatajate toetamist või abi koguni suurendada. Paraku on seni, kuni Alaver ja Veerpalu peitust mängivad, raske lahti saada tundest, et põhi pole veel käes. Mehed, kaalul on rohkem kui teie ja veel mõne suusataja au ja hüved (mis nagunii on läinud). Kaalul on ka spordisponsorlus ning lapsevanemate valmisolek lapsi saavutusspordi juurde lasta.