Venemaa president Vladimir Putin

Üks võimalik vaade Kaljulaidi ettevõtmisele oleks seega läbinisti negatiivne: võita on vähe, kaotada rohkem. Kaljulaidi kohtumissoovi avalikkuse ette tuues Vene pool juba pani Eesti ebamugavasse olukorda. Esiteks, Eesti niigi pingelises poliitilises õhustikus saab nüüd jälle toitu piirilepingu vastaste hirm saladiplomaatia, Eesti riigi mahamüümise jms ees. Teiseks, kuna Eesti ei saavuta selle visiidiga kardetavasti midagi konkreetselt endale ega Venemaa vastu sanktsioonid kehtestanud lääneriikidele, võib see tekitada meie liitlaste leeris segadust. Kolmandaks, kui Putin päriselt või tehtult Kaljulaidiga kohtumiseks aega ei leia, võib see lisada veel ühe kõrre Eesti-Vene halbade suhete kuhja – süvendada tunnet, et näete, nad ju ise ei taha üldse suhteid parandada.

Kaljulaidi katse pole iseenesest halb. Niinistö regulaarsed kohtumised Putiniga pole ju näiteks teinud Soomest Vene-meelset riiki.

Teine, sama võimalik vaade Kaljulaidi avantüürile on ettevaatlikult tunnustav: lõpuks ometi püütakse Eesti suhteid Venemaaga parandada riigipeade isiklike kontaktide kaudu. Pikka aega on Eesti ja Vene riigijuhtide suhtlus olnud nullilähedane. Toomas Hendrik Ilves kohtus 2008. aastal toonase n-ö vahepresidendi Dmitri Medvedeviga, Arnold Rüütel 2005. aastal pooljuhuslikult Putiniga. Võrreldes Soomega, mis ju pole üldse Vene-meelne riik, on seda ääretult vähe. Soome ja Venemaa president kohtuvad regulaarselt, eriti 2012. aastast alates ametis oleva Sauli Niinistö ajal. Putini ja Niinistö järgmine kohtumine on juba 9. aprillil Peterburis toimuva Arktika foorumi raames ja keegi ei pea seda kummaliseks.

Kui Kaljulaidil ja Putinil piirilepingust midagi uut rääkida pole, siis millest oleks? Võib-olla Eesti ÜRO julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks kandideerimisest? Aga miks mitte ka lihtsalt veidi spordi- ja matkajuttu? Putini ja Kaljulaidi puhkusepiltide järgi otsustades võib neil selles vallas sõbralikku kõneainet leiduda küll.