Sellepärast on Jüri Ratas, kelle maine praeguste läbirääkimiste ebaõnnestumise korral häviks, ja Isamaa hakanud kuduma narratiivi EKRE valijaskonna ühiskonda integreerimisest. Arvestada tulevat ka nende ligi 100 000 inimesega, kes valisid EKRE-t. See on mõistlik jutt, aga miks tuli mõte EKRE toetajaskonna muresid ja soove arvestada neile pähe alles pärast valimisi, kuigi EKRE tõusu oli näha juba ammu? Kahjuks ei kõla Ratase Keskerakonna ja Isamaa seletused siiralt. Rohkem suunas nende partnerivalikut ikka pettumus omaenda nõrgas valimistulemuses, sest nii saab vähemalt tunda väheke kahjurõõmu valimised võitnud Reformierakonna üle.

EKRE valijaskonna hirmusid ja vajadusi saaks varasemast rohkem arvestada ka selline valitsus, kuhu EKRE-t ei kuulu.

Motiivid motiivideks, aga võib-olla tooks EKRE valitsusse võtmine tõepoolest kaasa nende toetajaskonna leebumise? Teiste Euroopa riikide paremradikaalide valitsusse võtmise näited (Eesti Päevaleht kirjutas sellest eelmisel neljapäeval) ei anna ühest vastust. Mõnel pool, nagu Soomes, on peavool paremradikaalid pärast valitsusse võtmist „surnuks kallistanud”, aga mõnel pool on nad hoopis teinud peavoolu äärmuslikumaks.

Kui vaadata esimesi märke Eestis, siis koalitsioonikõneluste käiku kommenteerivad EKRE liidrid viisakalt ja vaoshoitult, aga seda ümbritseva möllu olevat nende jutu järgi korraldanud mitte tuleviku pärast muretsevad Eesti inimesed, vaid „süvariik” ja välismaalased. Samuti kinnitavad nad, et ei loobu valitsusse minnes oma põhimõtetest. Lühidalt: EKRE pole muutunud ega kavatsegi seda.

Kuna just osa EKRE põhimõtteid on põhjustanud praeguse poliitilise tormi, oleks kirik keset küla see, et EKRE-t valitsuskoalitsiooni ei võetaks, aga nende valijaskonna hirmusid ja vajadusi arvestaksid valitsuse moodustavad erakonnad varasemast rohkem. Paljud inimesed valisid ju EKRE-t mitte sellepärast, et EKRE neile väga meeldib, vaid sellepärast, et teised erakonnad ei meeldi.