JUHTKIRI | Kolm tüli, mis andsid 2018. aastale näo

Täna lõppev aasta läheb kohalikku ajalukku kolme Eesti mõistes ägeda vastasseisuga. Aasta algas mitmekümne HKScan Estonia (Rakvere lihakombinaadi) töötaja streigiga, mis kestis ligi kolm kuud. Järgnes tartlaste (ja mitte ainult) võitlus Emajõele tselluloositehase rajamise võimalikkuse uurimise vastu. Aasta lõpetasid kõigil veel meeles olevad ÜRO ränderaamistiku vastased miitingud.

Rakvere tapamajatöötajate streigi lugu kõlbab sümboliseerima meie tööturu olukorda. Töötajate algne nõue oli 100% rohkem palka. Lõpuks said nad 8%, mis võrreldes teiste, mitte streikinud üksuste 1–2%-ga polegi halb tulemus. Tänasest lehest saate lugeda, et ega HKScanist olegi praegu võimalik palju välja pigistada, sest kontserni majandustulemused on olnud juba pikemat aega kehvad. Selliseid probleeme on paljudel Eesti ettevõtetel: töötajad ootavad palju suuremat palka, kui tööandja maksta suudab. Samal ajal on töötajatel Eestis pahatihti vähe valikut, mistõttu nad siiski lepivad pakutava palgaga või lähevad tööle kodust kaugemale, pannes ettevõtjad otsima odavat välistööjõudu.

Näiteks Rakveres jõuti ägedast ja pikast tülist siiski kompromissini. Loodame, et 2019. aasta toob rohkem edasiviivaid kompromisse.

Tselluloositehasevastane protest omakorda sobib sümboliseerima eestlaste soovimatust või julgusetust lubada Eestisse uusi suuri tööstusettevõtteid, mis aitaksid palgaummikut veidigi lahendada. Riigikogu valimiskampaania oleks hea areen, kus majandusarengu teemat arutada, aga pärast Emajõe ketti ei julge poliitikud seda eriti teha. Tagajärg: majanduse arendamise kontekstis räägitakse peamiselt maksupoliitikast, mis on ka oluline, aga ei saa sugugi lahendada kõiki probleeme.

Ent ÜRO ränderaamistiku vastaseid meeleavaldusi võib nimetada eestlaste eksistentsiaalsete hirmude väljenduseks. Eesti on viimastel aastatel küll olnud sisseränderiik (osalt tänu võõrsilt naasvatele eestlastele), aga mitte Aafrika immigrantide tõmbekeskus ega saagi selleks niipea (kui üldse kunagi). Meie tõmbame praegu ukrainlasi, venelasi, valgevenelasi jt. Eksistentsiaalsete ohtude vähendamiseks tuleks tegeleda küsimusega, kuidas liita need uussisserändajad eesti-, mitte venekeelse kogukonnaga.

Rakvere töötüli on tegelikult hea näide sellest, kuidas isegi väga suurte lahkarvamuste puhul saab jõuda mõlemat poolt rahuldava kompromissini. Loodame, et 2019. aasta toob rohkem edasiviivaid kompromisse.