Kuid läbirääkimistaktikana on liitlassuhete tingimuslikkusel pikemas perspektiivis ka head küljed. Nimelt võib see NATO liitlasi panna riigikaitsele rohkem kulutama. Näiteks Lätile on korduvalt meelde tuletatud, et riigikaitset peaks tugevdama, kuid areng on julgeolekukeskkonna muutustega võrreldes olnud aeglane. Kuna Trump osutas suvel sõjalise abi tingimuslikkusele just Balti riikide kontekstis („Ma vaatan esmalt, kas neil on kohustused täidetud”), võiks selline sõnavõtt olla tarvilik ergutamaks Lätit astuma jõulisemaid samme. Ja see oleks positiivne areng.

Sõjalise abi tingimuslikkus tekitab tunde, et äkitselt polegi allianss enam klubi, kus üks on kõigi ja kõik ühe eest väljas.

Tegelikult on Euroopa riikide väiksed kaitsekulud olnud just NATO edukuse üks märke – Euroopa on nautinud pikka rahupõlve. Kuid rahulik aeg on hakanud läbi saama. Seni veel täidavad kokkulepitud 2% kaitsekulutuste eesmärgi peale USA ainult neli NATO liikmesriiki: Ühendkuningriik, Poola, Eesti ja Kreeka.

Ei ole ka põhjust arvata, et teised probleemsed riigid kaitseminister Mattise sõnade peale kaitsekulusid oluliselt suurendaksid. Portugal, Itaalia ja Hispaania on pingeid tekitavast Venemaast piisavalt kaugel, et seda võõraks mureks pidada, samal ajal aga on nende riigieelarved piisavalt halvas seisus, et kaitsekulud suurendamata jätta. Prantsusmaa on sõjajõuna arvestatav, kuid jällegi pigem alavormis ega taju samuti Vene ohtu niivõrd teravalt. Saksamaa kulutab riigikaitsele ainult 1,2% SKT-st ega soovi pärast Teise maailmasõja traumat rohkem millelegi sõjalisele mõelda. Ka nemad tajuvad Vene ohtu teisiti kui meie siin Eestis.

Huvitav on see, et USA uus administratsioon on kinnitanud Jaapanile oma toetust hoolimata tõsiasjast, et võimsa majandusega Jaapan kulutab enesekaitsele ainult 1% SKT-st.