Huvitav, kas on mõni perekond, kelle liikmed on hoolimata ühiskonnakordade ja riikide vahetumisest laulnud kõikidel laulupidudel? On olnud juures nii 1869. aastal, kui kõlasid esimesed ühisviisid, ja on seda ka pühapäeval, kui pidu lauluga „Pakri pulma labajalad” avatakse. Või on tulnud neid laulvaid perekondi ikka ja jälle tuhast ja igavikust uuesti luua?

Lennart Meri ütles, et peame leidma oma Nokia. Nüüdseks on Nokia vasaku jalaga pankrotis, aga laulupidu ja laulvad lapsed õitsevad laulukaare all ikka edasi. Ja Eesti Nokiat polegi vaja, sest kui peol saavad kokku inimesed, kes pärinevad ühiskonna vastandlikest otstest, on see päris suur asi. Kui korra paari aasta ta­gant­ki vaadataks maailma nii, et ees pole rõhutud ja halli idaeurooplase maski, kes iial ei naerata ja tere ka ei ütle, siis on meil veel lootust üheskoos nii sisult kui ka vormilt päris Euroopale kannule jõuda.

Nii nagu „päris Euroopas”, on meil samuti arvamuste paljusus ja demokraatia ning vähemused. Isegi laulupeo puhul. Peale noorte laulu- ja tantsupeo on veel üldlaulupidu, meeste laulupidu, naiste tantsupidu ja punk­laulupidu. Palju pidusid on ju tore, aga millisele neist ja kas üldse minna?

Mõelgem hetkeks ajas veidi tagasi, aastasse 1975. Aega, kui Andres Sööt filmis oma mustvalge kaameraga laulupidu ja sündis „Dirigendid”. Ei vaja kordamist, kui palju oli laulupeorongkäigus kahe kuldse tööriistaga punaseid loosungeid. Kuid väärib meenutamist, kui vähe neid filmi jõudis. Üldvaadete asemel filmis Sööt rongkäiku rahva seast, piduliste juurest ja sealt kiilaspäisusele kalduva süfiliitikuga plagusid ei paistnud.

Võimalus oma poliitilisi eelistusi vabalt kuulutada on nii iseenesestmõistetav, et teeb tuimaks. Tuimaks selle suhtes, et see on väärtus, mis on väga habras.