Tegemist oli NO99 tüüpilise ja vahest mitte kõige õnnestunuma ettevõtmisega. Seda ei sobinud vabariigi juubelil ette kanda.

Küünik võiks öelda, et vähemalt pisikesi inimesi suutis NO99 etteaste kõnetada. Suur hulk täiskasvanuid vaatas pärast klippide nägemist üksteisele otsa ja küsis: „Mäh?” Hästi võtsid suure hulga inimeste tunde kokku Delfile ülekannet kommenteerinud Orissaare prouad: „Vaesed kontserdijälgijad, mul on teist kohe kahju! Sellest ei saa teps mitte midagi aru. Tahaks kohe kangemat napsi!”

Kõik ei peagi kunsti ühtemoodi mõistma ega sellest aru saama. Inimene, kes astub sisse NO-teatri uksest, eeldab ilmselt, et saab sealt teistsuguse elamuse kui mõnd rahvalikku janti vaadates. Kui lugeda tänasest lehest kasvõi kirjanik Jelena Skulskaja arvustust, siis ei jää kahtlustki, et teatritrupi pakutu suutis paljudes ka tõelise katarsise tekitada. Ometi ei peaks vabariigi nii väärikas juubel, mille eeskavale elab tõesti kaasa kogu rahvas, olema koht, kus teha avangardistlikke eksperimente. Kui inimest paneb oma riigi sünnipäev õlgu judistama või hämmelduses kukalt kratsima, ei saa selles süüdi olla pahaaimamatu vaataja.

Pealegi pole põrmugi kindel, kas pakutu kunstiline väärtus ka nõudlikuma publiku jaoks ikka õigustas sellesse maetud 300 000 eurot. Mitte iga lavade valitseja ei suuda end maksma panna filmižanris, mis on hoopis teistsugune. Hea võrdluse tõi filmilavastaja Kadri Kõusaar, kes pidi PÖFF-il parima kodumaise linateose tiitli pälvinud „Ema” tegema kolm korda väiksema eelarvega.

Nüüd on ka NO99 etendus hakanud folklooris oma elu elama. Ajakirjanik Ainar Ruussaar võttis levinud arvamuse eile ERR-i raadioeetris kokku niimoodi: „Tegelikult oleks võinud vedada väga väikese raha eest läbi mustvalge filmilindi surnud koera nööri otsas, mille peale on kirjutatud 100.”