Mitu kriitikut heidab Ossinovskile ette, et tema jaoks on esimesel kohal isiklikud ja erakonna huvid ning valimised, mitte valitsuse töövõime ega Eesti riik. Tõsi küll, alles hiljuti heitis osa kriitikuid Ossinovskile ette Eesti riigi alkoholipoliitikaga (esmajoones aktsiisipoliitikaga) kahjustamist. Aga Ossinovski teatas äsja veendunult, et alkoholipoliitika on olnud õige ja hakkab juba esimesi positiivseid tulemusi andma. Kui nii, siis on taandumine küll nii isiklikus kui ka riiklikus plaanis imelik otsus, sest mingil määral kiidab isegi poliitikas töö tegijat. Eestis ei vaielda selle üle, kas inimesed võiksid vähem alkoholi tarvitada, vaid väiksema tarvitamise poole liikumise meetodite ja tempo üle. Alkoholipoliitika ei ole kindel valijate vihastamise valdkond.

Ministriametist lahkudes, aga erakonna juhi positsioonile jäädes saadab Ossinovski valijatele segase sõnumi: sõnades jutlustab oma alkoholipoliitika õigsust, aga ministriametisse töö vilju korjama jääda ei julge. Isegi uut ministrikandidaati, kes neid vilju korjaks, ei nimetanud ta koos lahkumisavaldusega. Seda ja eelseisvate kuude tõenäoliselt halbu alkoholiaktsiisi laekumisi arvestades on tegemist otsekui uppuvalt laevalt põgenemisega. Praeguse rapsimise, oma vigade eest teiste süüdistamise ja järjest häbituma poliittehnoloogiasse pöördumisega Ossinovski üksnes kiirendab sotside mandumist nišiparteiks, mis kõõlub riigikogusse pääsemise piiril nagu IRL-gi.