JUHTKIRI | Poliitika on kompromisside kunst
Enne jõudude vahekorra klaarumist on edu võti enda teistest paremaks (ja teiste endast halvemaks) rääkimine. Aga mingist momendist alates tuleb poliitikutel juba vaadata ka seda, et kampaania käigus ei saaks maha põletatud sillad võimalike koalitsioonipartnerite juurde. Eilses Eesti Päevalehes tegime neile selle kalkulatsiooni lihtsamaks, kirjutades valijate koalitsioonieelistusi kaardistanud küsitlusest. See näitas, et kõige suurem hulk poolehoidjaid, kuigi mitte suure vahega teiste ees, oleks igapõliste vastaste Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonil. Meeste suurim eelistus oleks küll hoopis Reformierakonna, EKRE ja Isamaa liit, kuid päriselt teoks saamiseks eeldaks see Reformierakonna valimisvõitu või Keskerakonna savisaarelikku põrumist partnerit otsides. Samuti eeldab see (ja teised EKRE-t sisaldavad variandid), et EKRE sooviks ka päriselt valitsusse pääseda. Need asjaolud suurendavad tublisti tõenäosust, et pärast 3. märtsi tulebki Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel hakata ühisosa otsima.
Kõige tulisemalt vaidlevad Keskerakond ja Reformierakond praegu maksude üle, aga vähemalt tulumaksu küsimuses võib olla suhteliselt lihtne mingile kompromissile jõuda. Reformierakond nõuab maksukaose lõpetmist, Keskerakond toetab „õiglase ja lihtsa euroopaliku astmelise tulumaksusüsteemi kehtestamist”. Üldiselt on küll Reformierakond alati olnud astmelise tulumaksu vastu, aga praegustest imeastmetest vabanemise nimel näiteks ühe tavalise maksuastmega leppimist saaks ju esitleda peaaegu võiduna?
Teine suurem võitlusväli on venekeelse hariduse küsimuses, kus Reformierakond pooldab politoloog Raivo Vetiku määratlust kasutades „assimilatsiooni ruudus”, aga Keskerakond „segregatsiooni ruudus”. Aga kui Isamaa, kelle hoiak selles küsimuses sarnaneb oravate omaga, saab praegu Keskerakonnaga ühes koalitsioonis olla, siis küll saab ka Reformierakond. Ärgem unustagem, et poliitika on kompromisside kunst.