See-eest ajab Eesti 200 laenuprogramm judinad peale „pikaajalise positiivse mõjuga reformideks” laenamise pärast. Oletame tagasihoidlikult, et riik võtab nende jaoks 300 miljonit eurot laenu (võrdluseks: praegune eelarvestrateegia näeb ainuüksi õpetajate palkade n-ö reeglipäraseks tõstmiseks ette u 80 miljonit eurot aastas). Aga ühekordse laenuga ju ei pääse, sest iga-aastaseid laenusüste tuleb teha 20–30 aastat, kuni reformidest loodetav parema hariduse ja tugevama teaduse efekt jõuab tööturule, tootlikkusse ja riigi maksutuludesse. Või ei jõua, kui midagi viltu läheb.

EKRE laenuplaan on vastuolus nende rändepoliitikaga, aga Eesti 200 oma ajab judinad peale „positiivse mõjuga reformideks” laenamise pärast.

Nimetatud laenusumma puhul suureneks riigivõlg 25 aastaga umbes 30%-ni SKT-st, mis on mõõdukas tase, aga maanteede jm ehitamiseks tahetakse ju ka veel laenu võtta. Ja kogu kõnealuse aja vältel tuleb maksta tagasi laenu põhiosa ja intresse, mis kindlasti ei jää alatiseks nii väikeseks nagu praegu. Kõike seda tuleb teha kahaneva ja vananeva rahvastikuga. Esmapilgul ilus plaan võib konkreetsete rahavoogude vormi panduna lüüa Eestile hingekella.

Sellepärast, EKRE, Eesti 200, Keskerakond jt, võtke valimislubadustes laenuhoogu maha! Las põhilisteks laenuvõtjateks jääda ettevõtted ja inimesed, nagu Eestis praegu on, mitte riik. Kui mingi osa neist ebaõnnestub, ei sõida kogu riik kraavi, nagu hoogsate riigilaenude tõttu võib juhtuda.

Loe ka Eesti 200 vastulauset.