Swedbanki juht Birgitte Bonnesen kinnitas nii mullu oktoobris kui ka uuesti selle aasta algul ajakirjanikele, et Danske juhtumi tõttu on nad üle vaadanud kõik kahtlased tehingud, aga pole midagi avastanud. Siin tekibki küsimusi. Kas panga tippjuhtkond ikka teadis, mida ta räägib? Vormiliselt ehk küll, aga sisuliselt ju ilmselgelt mitte.

Pärast telekanali paljastust teatas Swedbank, et on andnud kahtlased tehingud politseile uurida. Küllap selgub uurimise käigus seegi, kas alt vedas süsteem või inimesed. Kas rahapesu ei suudetud tuvastada või aitasid seda varjata ka madalama taseme töötajad?

Isegi kui Põhjamaade pangad jäidki loorberitele puhkama, ei saa Eesti seda endale lubada. Mainekahju on liiga suur.

Swedbank sai oma esmase karistuse kätte, kui aktsia hinna eilne üle 12% langus vähendas panga väärtust enam kui kahe ja poole miljardi euro võrra. See on võrreldav umbes kolmandikuga panga Eesti haru laenuportfellist. Kuna aga enamikust skandaali käsitlenud rahvusvahelistest uudistest käis läbi ka Danske panga ja Eesti nimi, pälvisime negatiivset tähelepanu riigina ka meie. Tõsi, mööndustega. Esmaspäevane Danskele hundipassi andmine mõjus eilses kontekstis juba nii radikaalselt positiivse sammuna, et võib üksnes kahtlustada, kas see kokkusattumus ikkagi oli täiesti juhuslik.

Esmaseid õppetunde saab siit igaüks. Põhjamaade pangad, mis 2008. aasta kriisi võrdlemisi valutult üle elasid, olid loorberitele puhkama jäänud. Hea renomeega pangad on ahvatlev kanal neile, kes tahavad oma musta sissetulekut legaliseerida. Ent Eesti-sugused väikeriigid toovad ohvriks oma maine. Selle vastu tuleb võidelda. Eesti rahapesuga võitlejad peavad tegutsema rahulikult, aga kindlalt ja vajaduse korral muskleid näitama.