Tõsi küll, julgeolekupoliitikasse möödunud nädala lõpus Poola parlamendis lõõmama löönud konflikt ning Varssavi ja teistegi Poola linnade tänavatel alanud meeleavaldused otseselt ei puutu. Võib öelda, et ajakirjandusel parlamendiistungite kajastamise keelamine (peale väheste väljavalitud telekanalite) ja võimalik protseduurireeglite rikkumine riigieelarve hääletamise ajal on Poola siseasi.

Loodetavasti saavad poolakad ise aru, et praegu on nende riik võtnud suuna sinna, kust 27 aastat tagasi pääses.

Kuid absoluutne võim on nagu vähkkasvaja, mis ei pruugi pidama jääda ainult sisepoliitilistesse küsimustesse. Näiteks NATO liige Türgi on pärast seda, kui president Recep Tayyip Erdoğan koondas enda kätte kogu võimu, muutunud palju ettearvamatumaks riigiks. Kui tahab, laseb alla Vene lennuki, kui tahab, koordineerib oma tegemisi Süürias Venemaaga, mitte NATO-ga. Kui tahab, avab sõjapõgenikele tee Euroopasse… Autokraatliku riigi juhid saavad otsuseid teha kiiremini kui demokraatliku riigi juhid, aga paraku on need otsused ka ettearvamatumad ja võivad vahel olla üsna arutud.

Erdoğani või Chávezi staadiumist on praegu Poolat valitsevad poliitikud muidugi veel kaugel. Ent mullu kevadel otsevalimistel viieks aastaks presidendiks saanud PiS-i esindajal Andrzej Dudal ja mullu sügisel parlamendivalimised võitnud PiS-il on hulk aastaid aega „areneda”, kui just nüüdsed meeleavaldused neid võimuliialduste haigusest terveks ei ravi. Euroopa Liidu poolsele noomimisele ei tasu väga suurt rõhku ega lootust panna, sest see võib soovitule vastupidise efekti anda. Loodetavasti saavad kõik poolakad ise aru, et praegu on nende riik võtnud suuna sinna, kust 27 aastat tagasi pääses.