Juhtkiri: Üksi jäetud
Peale selle pead sa kodus hooldama oma voodihaiget ema. Teda toitma, mähkmeid vahetama. Ajakirjanik Andrei Hvostovi artiklid laupäevases LP-s ja tänases Eesti Päevalehes, mille lähtepunktiks on autori enda ja ta elukaaslase elu, toovad voodihaigeid hooldavate omaste probleemid kriipivalt päevavalgele.
Selle aasta algul sai Euroopa Komisjon valmis raporti, mis võtab kokku, kuidas lahendavad kõik 27 Euroopa Liidu liikmesriiki rahvastiku vananemisega kaasnevaid probleeme. Raport näitab, et kui rääkida ühiskonna kulutustest pikaajalisele hooldusravile – ehk siis just sellist tüüpi hooldusele, mida vajab Hvostovi elukaaslase ema –, siis on Eesti silmatorkavalt säästlik. Eesti kulutab pikaajalisele hooldusravile alla poole protsendi enda sisemajanduse kogutoodangust. Taani seevastu 4,5%, Rootsi 3,9%, Holland 3,8% ja Soome 2,5%. Ehk siis mitu korda rohkem kui Eesti. Euroopas on riike, kus kehtib lausa kohustuslik hoolduskindlustus – inimesed maksavad ligikaudu protsendi oma palgast selleks, et juhul kui nad vanana (aga kui peaks halvasti minema, võib-olla ka nooremana) jäävad abivajavaks voodihaigeks, ei peaks nad sõltuma üksnes enda lähedastest, vaid võiksid saada vajadusel ka professionaalset abi. Kui kindlustus maksab, saab patsient valida paljude heade ja korralike hooldushaiglate vahel, kuhu lapsed ei pea vanemaid saatma, pisarad palgel ja süda raske.
Eestist vähem kulutavad pikaajalisele hooldusravile ainult kolm Euroopa Liidu maad: Küpros (0,2%), Portugal (0,3%) ja Slovakkia (0,3%). Slovakkia on katoliiklik riik, Küpros ja Portugal on tugeva perekonnaidentiteediga maad, kus mitme põlve kooselamine pole nii ebatavaline kui Kesk- või Põhja-Euroopas.
Ehkki ametliku statistika järgi kulutab Eesti hooldusravile kõigest pool protsenti sisemajanduse kogutoodangust, võivad tegelikud ja kaudsed kulud olla palju suuremad. Tähendab ju puudulik hooldusravikorraldus seda, et paljud inimesed, kes võiksid olla head õpetajad, medõed, töölised, ei saa end kutsetööle pühendada või on sunnitud end koguni töölt lahti võtma, et hoolitseda abivajava ema või isa eest. Kui neil oleks võimalus saada professionaalset abi – näiteks paremat koduõe teenust või aegajalt voodihaige paariks nädalaks hooldushaiglasse saata, et puhata – saaksid nad hea lapse rolli kõrval paremini pühenduda ka enda rollile töötajana, emana või isana.
