Värskete majandusprognooside valguses võib öelda, et uue valitsuse stardipositsioon saab olema lahkuva valitsuse omast kehvem. Just siis, kui Jüri Ratase valitsus 2016. aastal ametisse astus, oli Euroopa Liidu majanduses alanud üürike tõusuperiood, mis aitas ka Eesti majandusel tõusta. Nüüd on EL-i majandus võtnud jälle suuna allapoole. Euroopa Komisjoni talveprognoosi järgi kasvab euroala majandus 1,3%, OECD prognoosi järgi ainult 1,0%. Sealhulgas langeb mitmekordse „Kreeka tegemise” potentsiaaliga Itaalia majandus 0,2% ja teistegi suurte riikide väljavaated on nukrad.

Euroopa Keskpank (EKP), mis on viimase kümne aasta jooksul olnud põhiline euroala võlakrahhi ärahoidja, juba reageeris. Kui detsembris teatas EKP, et hakkab rahakülvi aegamisi lõpetama, siis eile andis ta mõista, et tegelikult niipea ikka ei lõpeta.

Võtke „punaste joonte” tõmbamise hoogu maha. Selle asemel mõelge, milliseid lubadusi täita on lähiaastatel üldse taskukohane.

Erakondade valimisprogrammides ei olnud teatavasti eriti juttu lubaduste konkreetsetest katteallikatest. Imelised lubadused – 500-eurone tulumaksuvabastus kõigile, erakorraline pensionitõus, tasuta lasteaed kõigile, lastetoetuste tõus jne – loodeti täita imelise majanduskasvu abiga. Sellist majanduskasvu Eestile 2019.–2020. aastaks ei paista. Ka riigi reservid on viimase piirini optimeeritud. Nimetagem seda Ratase päranduseks uuele valitsusele. Peale selle tuleb EL-i uus, 2021. aastast algav eelarveperiood Eestile eurotoetuste poolest tublisti varasemast kõhnem, sest Eesti ise on saanud jõukamaks ja Suurbritannia panus eelarvesse ilmselt kaob.

-

Sellepärast tasuks uue valitsuse üle läbi rääkivatel poliitikutel „punaste joonte” tõmbamise hoogu maha võtta. Küsimus ei ole niivõrd selles, millisest lubadusest te ei taha loobuda, kuivõrd selles, milliseid lubadusi täita on lähiaastatel reaalne, taskukohane. Juba tänavunegi eelarve on tehtud lähtudes veidi optimistlikumast prognoosist kui see, mis Eestit värskemate hinnangute järgi ees ootab.