JUHTKIRI | Võidame tänavad vägivallalt tagasi

Noortekamp peksab inimest avalikus söögikohas kõigi silme all. Noortekamp peaaegu et tapab igavusest nooruki, visates ta sõidu ajal trammist välja. Noortejõugud terroriseerivad kaubanduskeskusi. Kas oleme kaotanud oma tänavad noortele vägivallatsejatele?

Vähe on asju, mida inimesed ootavad oma riigilt rohkem kui kaitset füüsilise vägivalla eest. Kogu usaldus riigivõimu vastu rajaneb tegelikult esmasel turvatundel. Just teadmine, et riigil on jõu kasutamise monopol ning vajaduse korral ta ka rakendab seda, hoiab ära näiteks omakohtu. Turvaline keskkond on ka parim garantii, et tavakodanikul ei teki tungi tulla tänavale, tukk taskus, ja tänu sellele jääb olemata hulk mõttetuid surmasid.

Tundub aga, et selle võrrandi üks pool on jätnud oma osa tehtest tegemata. See pool, kes manitseb inimesi alati politseid teavitama, ohu korral mitte sekkuma ning hädakaitse piire kindlasti mitte ületama. Eesti Päevaleht on kirjutanud juba mõnda aega, kuidas noorukite seltskondade äkkrünnakud jätavad inimese täiesti kaitseta.

Mõneti on noorte jõukude tekkimine paratamatus. Piisab näiteks, kui ühes piirkonnas jõuab korraga teismeikka üks suurem kamp. Juba nooruslik uudishimu tagab, et mõned teismelistest kipuvad end teostama (vägivaldse) kambavaimu kaudu.

Oma rolli mängivad sotsiaalne taust ning võimalus alternatiivselt aega veeta, aga need on pika vinnaga tegevused. Praegu üle käte läinud noortekambad vajavad ohjeldamist nüüd ja kohe.

Üks vahend tänavate tagasivõitmiseks on kindlasti politsei nähtavus.

Turvatunne avalikus ruumis kujutab endast peamist ootust riigile. Tänavad tuleb märatsejatelt tagasi võtta.

Teiseks saab panustada karistuste vältimatusse: kui kuritegu ei õnnestugi ära hoida, saab korraliku turvakaamerate võrgustiku abiga märatsejad pärast tuvastada ning kinni võtta.

Kolmas meetod kuulub humanitaarsemasse valdkonda ehk puudutab märkamist ja nõustamist. Küllap on neidki pahale teele läinud lapsi, kelle vanematel on ka tegelikult ükskõik. Kuid enamik kuulaks hea meelega väikestki nõuannet, kuidas oma raske teismeline okkalisest pätiteest eemal hoida.

Mitte iga drooge katsetav teismeline ei vaja nii järskude meetmete kasutuselevõttu kui peategelane Anthony Burgessi romaanis „Kellavärgiga apelsin”. Teinekord piisab sellestki, kui noor empaatiaga ära kuulata.