Kurb nägi välja ainult kooli territoorium, endine NSVL-i ehitusvägede poliitakadeemia. Kuid see kedagi väga ei kurvastanud, sest rektori kabinetis asus makett, kus ilutsesid poroloonist välja lõigatud õppehooned, staadion sportimiseks, lipuväljak paraadideks. See kõik pidi varsti saama reaalsuseks.

Tõmblemine eesmärkide pärast

Kuid siis algasid probleemid, taevasse kogunesid pilved. Suur vaidlus käis selle üle, mil määral on tegemist militaarse ja mil määral tsiviilõppeasutusega. Akadeemias olid relvad, kadettide korpus oli sisuliselt ainuke pealinnas asuv kiirreageerimisjõud. Isegi õppejõududele eraldati personaalsed püstolid, millega mõned korrad sai harjutuselgi käidud, siis relvade teema hääbus vaikselt.

Sarnane tsiviil- ja militaarmudeli kombinatsioon, mis Ameerikas toimis, ei olnud väikeses riigis teostatav. Politseinike ja sõjameeste vastuolud süvenesid, erinevad organisatsioonikultuurid lahknesid, militaarpool lahkus Tartusse.

Teine lõputute debattide koht oli, kas tegemist on akadeemilise või kutsehariduse andmise institutsiooniga. Kuna erialasid oli palju – politsei, vanglateenistus, piirivalve, päästeteenistus –, tuli erinevad kutseõppe suunad kuidagi kombineerida akadeemilise haridusega. Kooli allutamisega siseministeeriumile pandi profiil üheselt paika ja panus tehti kutseõppele, akadeemial ei õnnestunud ennast mahutada teadus- ja arendusasutuste elitaarsesse nimekirja.

Kolmas probleem, akadeemia asupaik oli esmapilgul justkui igati sobiv, riigi südamele ligidal ja samal ajal omaette, peaaegu ideaalne koht tervikliku ja toimiva akadeemia väljaarendamiseks. „Relvastatud silmale” oli see paraku ülihinnaline maalapp.

Ihaldatud kinnisvara

Sellelt 15 hektari suuruselt krundilt hakati akadeemiat algusest peale ära viima, tajutav oli pidev kooli kuhugi mujale suunamise surve. Esimene rektor, nüüdseks kadunud professor Eduard Raska kurtis lähiringis, et akadeemiale ei anta rahu. Ükskord pakuti uueks asupaigaks Koset (40 km Tallinnast Tartu suunas), siis jälle Sütiste tänaval asuvat endise juhtimiskõrgkooli hoonet. Kohti oli veel, kuid sedavõrd lennukat ideed Ida-Virumaast, nagu täna päevakorral, tollest ajast ei meenu. Oli tunda kellegi ärihuvisid.

Kool tähistas eelmisel aastal oma 20. aastapäeva, see polnud päris rõõmupidu, sest järjekordsed kolimisjutud olid üha valjemini liikvel. Õppeasutus on lõpmatutest reformidest räsitud. Vahepeal pidi sisekaitseakadeemia muutuma lausa haldusakadeemiaks, ikka ühest äärmusest teise.

Aeg on andnud vastuse mitmele 20 aasta tagusele ja siis keerulisena näinud küsimusele. Sõjaväestatud asutuse mudel sisekaitsekoolitusele ei sobi ja subordineeritud tsiviilstruktuur on õige, sealjuures väga selge suunatusega nn targale julgeolekule. Akadeemilise poole olulisusele andsid tõuke 11. septembri sündmused ja pärast seda kerkinud uut laadi julgeolekuprobleemid. Vana vaidlus selle üle, kas teha panus kutseõppele või akadeemilisele õppele peaks seega olema lõppenud ka Eesti jaoks.

Kõige stabiilsem asi on olnud Sisekaitseakadeemia asupaik, mida juba kakskümmend aastat on püütud muuta. Maa on jäänud riigi omandisse, Sisekaitseakadeemia seisab füüsiliselt oma kohal, kuid seda ei saa lugeda „päris võiduks”. Taristut on kohendatud täpselt nii palju, et majad päris kokku ei kukuks, kuid omaaegse terviklahenduse suurejoonelisust enam ei näe.

Vaja on stabiilsustagatisi

Muretsema paneb ka sisekaitsekoolituse sisuline pool. Kuigi kaste ja nooli on paberile joonistatud palju, ei räägita peaaegu midagi Eesti sisekaitsealasest taastootmise võimekusest. Ei märgata sedagi, kui tublid on olnud inimesed, kes on sisekaitseakadeemias töötanud varem ja on praegu ametis. Kaks aastakümmet kestnud ebastabiilsuse kiuste on välja arendatud toimiv koolitussüsteem, mis vastab kõrgetele ja üldtunnustatud standarditele. Seda, et liigutud on õiges suunas – „targa julgeoleku” poole, tõendab möödunud aastal omandatud rahvusvaheline akrediteering. Akadeemia kavandatav füüsiline reformimine tooks kaasa selle kooli eksistentsi küsimärgi alla seadmise. Ida-Virumaale kolimise kavandajatel ei maksaks alahinnata õppejõudude kaadri leidmise probleemi. Samuti kipub selles võimalikus asupaigas väheks jääma õppimishuvilisi noori.

Keegi ei eita vajadust viia Eesti riigiasutusi Ida-Virumaale, kuid püüd tabada n–ö mitut kärbest ühe hoobiga pole tõsiselt võetav. Jälle kalkuleerib keegi eelkõige ehitiste maksumust. Iga uus otsustamise juurde sattunud poliitik tahaks justkui selle kooli peal oma kätt ja musklit proovida. Nähtavad ja aimatavad kinnisvaraskeemid ning muu sarnane on jälle kord esiplaanil, kuid asja mittemateriaalsest sisust, Eesti julgeolekustruktuuride taastootmisest pole kuulda peaaegu mitte kui midagi.

Aeg on ära lõpetada peataolek ja allandmine sisejulgeoleku koolituse valdkonnas. Selleks tuleb paika panna koolituse kontseptsioon, koostada ning võtta vastu sisekaitseakadeemia tegevust korraldav õigusakt (nt seadus). Sinna võiks olla muuhulgas sisse kirjutatud ka kooli asupaik Tallinnas Kose tänaval. Akadeemia vajab täna kaitset seda asutust järjekordselt pseudoreformida püüdvate jõudude ja isikute eest.

Jüri Saar töötas aastatel 1992–2000 sisekaitseakadeemias.