Kaire Uusen laulupeosärkidest: ennem surm kui koostöö parema tulemuse nimel? Eestlaste nõrk koht

Müügilt ära korjatud „morbiidsed” laulupeosärgid ei näita eestlaste depressiivsust, vaid kehva koostööoskust.

Laulu- ja tantsupeo sihtasutus peatas hiljuti laulu „Mu isamaa on minu arm” kolmanda salmi sõnadega särkide müügi, sest eraldi võetuna (eriti laste särkidel) kõlasid need paljude arust liiga morbiidselt. Laulupeosärkide äpardus kuulub samasse ritta Eesti 200 plakatite, rändrahnu tööriistakasti ja laguneva vabadussambaga, kui nimetada vaid kõige tuntumaid seda laadi „tööõnnetusi”. Eestis on tihti nii, et parem käsi ei tea, mis vasak teeb.

Lydia Koidula sõnadele tehtud Gustav Ernesaksa laulu kolmas salm ei ole iseenesest hirmutav, kui teame konteksti, teame, mis sündmuseks särk on tehtud, ja kirjas on ka sõnade autor! Probleem oleks ehk siis, kui jääks mulje, et särgikandja ise mõtleb nii.

Olulisem on hoopis see, et paljud head algatused lähevad Eestis metsa, sest pooled asjaosalised ei ole algatusest kuulnud, ei mõtle kaasa või on neil ükskõik. Seda juhtub nii avalikus kui ka erasektoris, suurtes ja väikestes ettevõtetes.