„Niipalju siis tööjõupuudusest,” oli tema esimene kommentaar. Kui püüda leida siit loost midagi positiivset, siis vähemalt töövestlusele ta kutsuti ja ka esimene tagasiside oli olnud meeldiv (tegemist oli siiski kultuurivaldkonnaga).

Juba vestlusel oli talle öeldud, et sel aastal on häid kandidaate üsna palju (!) ja konkurss päris tihe. Kuna vabu kohti oli pakkuda mitu, oli ta siiski kindel, et šanss tööd saada peaks olema üsna suur.

Kõik eestlased tahaksid nüüd ilmselt küsida: kuidas saab ülimal tööjõupuuduse ajal toimuda Tallinnas üldse võitlust miinimumpalgaga ajutise töökoha pärast? Aga nagu näha, saab.