Link kopeeritud!

Kalle Mälberg: jõuetud pehmod ja libedad lutsud neelati alla suurte ja jõhkrate poolt nagu austrid peenes rannarestoranis

 (43)
Kalle Mälberg
Kalle MälbergFoto: erakogu

„Karjuge, et see pole õige ajalugu, trampige jalgu, et see pole klanitud ja tuunitud eesti kirjandus, kui kausis pole kübetki vaguralt lämisevaid õnnepalu?" kirjutab Kalle Mälberg oma peatselt ilmuva teose „Melanhoolia" sissejuhatuses. Avaldame Delfis täna ja homme Mälbergi raamatust mõned peatükid.

MEIETU MINA JÕULUD. Lumi katab järve. Aas metsaveereni on värske valge vaiba all. Lõunast tuleb soe ja lähebki habras sügisene jää. Aastavahetus on pime ja lumeta. Kusagil korjatakse uue aasta tähistamiseks kukeseeni, külamees aerutab jaanuarikuisele järvele õngitsema. Aeg on tiine tegudeks ja tõdedeks, muidu ei saa musta maa pimedus taanduma.

Meedia puuderdab ajusid katkutud ninnunännuga - hipsterid jauravad soorollidest, pagulased geivaalade kaitsest, kiivrisundus on pähekukkuva taevakeha ootel, ilmub kõrgushüppaja lati tabamise mõjuanalüüs. Uut tüüpi suukorvid jagatakse välja - persesaatmine on paha -, ei tohi halvasti öelda, ärge purustage klaasmäge. Televisioon vabandab enesemärgamisest värisedes mälumängus esitatud ajalooküsimuse: „Millest oli Eesti 1942. aastal vaba?" eest ja pärast. Lõdisevast pressiteatest saame teada, et sõna judenfrei on avalikõiguslikult sobimatu.

Seevastu, ja seda enam, nagu toonagi, viskab villast vabameelne seltskond. Eesti Panga advokaat raporteerib pärast juut Spungini juhitava EVEA panga pankrottiajamist pangapresidendi kabinetis kandu kokku lüües:

„Herr standartenführer, Estnische Bank ist judenfrei!"

Kõigi maade fašistid ja antifašistid, natsionalistid, meesšovinistid ja teised pimedusega löödud ning mahajäänud olevused peavad saama osa üllast inimõigusest, multikultist, tolerastiast, jutusaadete päevavalgusest ja haldusreformi hüvedest. Kui ksenofoobid ja muud jätised kavatsevad vastu iniseda või peitu pugeda, siis hea ja õiglane riigipartei võtab ära projektitoetuse, kulka ei rahasta sinu geniaalset traktaati muidu, kui see pole just inisev ila. Tolerantsus ja pluralism kehtestatakse ja taaskehtestatakse kui vaja ja kus vaja, digidementse riigijõuga.

„Peame minema edasi, ja siis igale poole!" hõiskab eludrooge ülemanustanud eduordu funktsionäär, kunagine maailma parim rahandusminister parlamendi kõnetoolist.

Eestlane on pealtnäha tuim kaamoserahvas, loomuldasa armastab oma maad ja rahvast. Aastal 2016 on jälle käes see päev, kus kodanik usub järjest vähem oma riiki. Eestlane ei usu ka habemega jumalapoega Naatsaretist, variserid ei suuda täita kokkuahmitud pühakodasid. Kõige enam usutakse Eestis laulusaateid, kokaraamatuid ja horoskoope, sest eesti inimesel endal näib puuduvat iseloom.

Digisaatan ja itipaganlus olgu taastervitatud!

Kõnnime mälukatuseid mööda, meie ees on meie oma jäljed, iga päev. Piip kustund, huulil naer, lendame unes ja ilmsi mesipuu poole. Kukkumise hirmus lennates mitte eriti kõrgelt.

Toompeale manduma kiirustajad istuvad Pirita teel ummikus - sel hetkel nad jalgratturi üle ei naera. Kui aga jõuavad seadusekraani kallale, siis kohe on eesti rahvas ohus - kehtestuvad trahvid taevast langevate raheterade, kaitsekiivri, jalgrattakella ning juudigeto märgistusega helkuri puudumisel.

Seltsimehed unetud mäetöölised! Oleks aeg mõtiskleda jalgratta saastemaksu üle...

****

ULJAS KAARES LENDAS VALGE PALL. Aga Semper, Andresen, Vares, Kruus, Habermann, Hion...? Eesti harituimad mehed ja despoodi arg sabarakk, püüdlikkusest pungil Vjatšeslav Molotov - kuidas sõlmuvad suhted, kas saavad nad kokku kella all?

Polegi vahet, kas mehed isiklikult kohtuvad või ei. Pikselised sündmused on totaalsed taevasaadikud, suuremad kui inimeste saatused, unelmad ja kavatsused. Tuulelippude, igas pulmas peigmehe, igal matusel kadunukese rollis ulaharitlased nuusutavad ahnelt idatuult ja lendavad sujuva nõtkusega oksalt oksale, uudistades ja elevil uue elupuu vilju maitsma.

Vanal fotol Pärnu rannas ilutseb abielupaar, kõrval teinegi vallatu paar. Naised valgetes tennisekleitides, mehed sportlikult poose võtmas - uljas kaares lendab valge pall. Semperid ja Varesed on perekondlikul jõudehetkel.

Loe veel

Suvine klaaspärlimäng sai julmalt otsa. Sulnis liivaaeg Pärnu rannal ei katkenud mitte sellepärast, et liivaterakesed rannal oleksid otsa lõppenud. Alanud oli uus rauaaeg - tankide ja kahurikõma aeg, mis tegelikult oli alati kusagil olemas, hoolimata sellest, kas ilutsejad seda tahtsid, tajusid või ei. Lihvitud poeesidemeistrid võisid ju osata laulda lilledest ja armust, kuid uusaeg saabus vankumatul taktsammul - aeg saabus traktorlik ja karm ning tennisepall jäi pügatud heki alla vedelema. Roosatavates põskedes ja ärevates meeltes peksles vaateid mõlemasse aknasse - kuhu pugeda nüüd? Kas koogutada itta või pageda läände?

Mõelda ja targutada võis teadvuse kaotuseni - asjade sisust aru saamata. Ülerulluv aeg andis oma sihi ja valmislahendused tulid ise, kirvekeeles. Uut elu toodi maale nagaanide, kirsade, vatijopede ja roomikutega. Jõuetud pehmod ja libedad lutsud neelati alla suurte ja jõhkrate poolt nagu austrid peenes rannarestoranis - hale niutsatus ja pealehammustus. Kogu lugu.