Inimene on pigem emotsionaalne kui ratsionaalne olevus ning tal on mugavam mitte süveneda argumentidesse, vaid lasta ennast emotsionaalselt mõjutada. Irratsionaalsuse kasv ühiskonnas näib aina kasvavat, nt 2.06 Eesti Päevaleht teatab, et isegi “Tähtede seis ennustab Tulviste võitu”.

Maailm on liiga keeruline ja kui inimene selles enam orienteeruda ei suuda, siis ootab ta, et keegi seda temale lihtsamalt seletaks. Ühtlasi on inimene üsna tänulik ka selle eest, kui keegi autoriteetne isik tal otsustada aitaks. Näiteks kui Euroopa Liiduga ühinemise problemaatika on liialt komplitseeritud selleks, et kodanik suudaks kaaluda poolt- ja vastuargumente ning iseseisvalt otsustada, laseb ta ennast mõjutada emotsioonidest. Kui Eesti lauljad võitsid Eurovisiooni lauluvõistlusel, vähenes europessimistide arv 54%-lt 47%le ja seda just alla 35aastaste ning üle 50 aastaste hulgas. Seega kõige ratsionaalsemalt suudavad olukorda hinnata keskealised inimesed.

Enne ühinemist Euroopa Liiduga jälgiti Soomes ja Rootsis väga täpselt, et poolt- ja vastupropagandaks eraldadaks võrdselt raha. Seetõttu juhtuski nii, et europessimiste ning optimiste oli enam-vähem võrdselt. Samas mõlema riigi analüütikud tunnistasid, et enamik inimesi otsustas lõpuks ikkagi arvamusliidritele toetudes.

Siit jõuamegi järgmise olulise võtmesõnani – see on raha. Kui oleme juba kord nii mõjutatavad, siis saab meedia vahendusel meie arvamust üsna hõlpsalt ühele või teisele poolele kallutada. On põhjust karta, et pealtnäha demokraatlikus ühiskonnas suudavad eriti rikkad ja/või mõjuvõimsad institutsioonid avalikku arvamust ka ühepoolselt kujundada, mistõttu globaliseeruvas maailmas võivad viimse tõe sõnastajateks kujuneda just suurfirmad. Nt ratsionaalselt põhjendamatu hullu lehma tõvega kaasneva hüsteeria varjus suudeti loomaliha turuosad mitmeid kordi ümber jagada.

Kuna inimene eelistab demagoogiliselt esitatud materjali, siis kujundab ta ka ise tarbijana ajakirjandust. Suurima tiraaþiga leht on tabloid - SL Õhtuleht ning kvalieetlehtede Eesti Päevalehe ja Postimehe võitlus turu pärast on kaasa toonud eelkõige just Päevalehe kolletumise. Lugejale vastu tulles püüavad aga kõik meie lehed mängida olulisel määral tunnetel, paigutades keskseteks teemadeks kuriteod, korruptsiooni, pakkudes seksi ja verd, horoskoope ja anekdoote, suurendades värviliste piltidega seltskonnnalisa.

Ajakirjanikud kipuvad objektiivse infoedastamise asemel oma hinnanguid peale suruma ning probleeme ka üle võimendama, kasutades selleks emotsionaalseid väljendeid: nt 24. mai EPL artikkel “Rahanurumisse Kadrioru pargi t(l)aastamiseks tiriti UNESCO”

Üsna koloriitse demagoogia näitena võib tuua ka 29. märtsi Eesti Ekspressis loo “Peeter Kreitzberg: võtame vaestelt lapsed ära!”, mida illustreeris pilt torti söövast presidendikandidaadist ja selgitus: “TULGE PANSIONISSE, SAATE KÕHU TÄIS: Peeter Kreitzbergi arvates on internetiseerunud Eestis kolmandik lapsi tühja kõhuga.” Tegelikult väidab Kreitzberg selles loos, et riik peaks võimaldama normaalseid elamis- ja õppimisvõimalused kõigile lastele, aga kontekst, kuhu lugu paigutati, kujundab lugejates hoopis teistsuguse pildi.

Aga juba vanad roomlased ütlesid: mundus vult decipi, ergo decipiatur – maailm tahab saada petetud, niisiis petetagu teda!

Demagoogiavõtetest lähemalt 19. mai 2000. aasta Sirbis “Demagoogiavõtete igihaljas arsenal”