Mä­les­tusmärk Va­ba­du­se väl­ja­kul ei mee­nu­ta mei­le mit­te ai­nult aja­lu­gu, vaid väl­jen­dab ka prae­gu­se aja us­ku­mu­si ja väär­tus­hin­nan­guid. Mä­les­tusmär­gid kan­na­vad pi­gem kaa­saeg­se­te, mit­te niivõrd lah­ku­nu­te eesmär­ke ning kõne­ta­vad iga põlv- ja ko­gu­kon­da ise vii­sil.

Prae­gu on pi­dukõned pi­da­ma­ta ning väl­jak ja va­ba­dus­rist oo­ta­vad re­too­ri­li­si tä­hen­du­si. Peat­selt luuak­se nen­de sümbo­li­te ümber re­too­ri­li­ne ko­gu­kond oma aja­loo­kir­ju­tu­se ja sel­le kan­ge­las­te­ga. Mä­les­tusmär­gi ja­la­mil sõnas­ta­tak­se ko­gu­kon­na­le te­ma re­too­ri­li­ne vi­sioon, näi­da­tak­se tee­kon­da tõota­tud maa­le. Nii toi­mub iga ühis­kon­na sümbo­li­li­ne konst­ruee­ri­mi­ne. Iga uue suu­re sümbo­li­ga on võima­lus luua uut ko­gu­kon­da ja üle vaa­da­ta tee­kon­na sih­te.    

Mil­lest hak­kab kõne­le­ma uus mä­les­tusmärk? Kui­das prae­gu­ne va­ba rah­vas va­bal maal on ka­su­ta­nud oma võima­lu­si? Va­ba­dus­ris­ti klaa­sist pind pee­gel­dab meie enes­te koh­ta imet­lust, uh­kust ja ra­hu­lo­lu iseo­le­mi­se ja ene­semää­ra­mi­se üle ning kan­nat­lik­kust see aeg ära oo­da­ta. Vää­ri­kus­tun­net, mi­da ai­nult va­ba rii­gi ko­da­ni­kud saa­vad tun­da.

Sa­mal ajal on mä­les­tusmärk vi­suaal­selt väl­ja­kul üksik ja kum­mas­ta­valt suur ega näi ole­vat ümb­rit­se­va kesk­kon­na­ga dia­loo­gis. Oma to­ta­li­taar­ses suu­ru­ses väl­jen­dab ta se­da jõudu, mi­da me kar­da­me ja mil­le vas­tu ole­me te­ge­li­kult lä­bi ae­ga­de võidel­nud. 

Väljendab edulugu

Rist tu­le­tab mei­le meel­de, et on olu­li­ne ol­la dia­loo­gis, kaa­sa­ta kõiki ühis­kon­na­liik­meid. Oma aja kan­ge­la­se­na väl­jen­dab ta meie aja­le omast uus­li­be­raal­set edu­lu­gu. Ole­me ehi­ta­nud rii­gi, kus jõukust ja heao­lu po­le ja­gu­nud kõiki­de­le ühis­kon­na­liik­me­te­le. Eu­roo­pa Lii­dus po­le me mit­te ri­kas­te ri­vis, vaid vas­tu­pi­di nen­de rii­ki­de hul­gas, kus ühis­kon­na ebavõrd­su­se näi­ta­jad on kõige kõrge­mad.

Kind­las­ti tu­le­tab mä­les­tusmärk mei­le meel­de, et olu­li­ne on mär­ga­ta vä­he­mu­si.

Prae­gu vaa­tab rist hir­mu­nult ida poo­le, mee­nu­ta­des ühis­kon­nas kul­ti­vee­ri­tud kol­lek­tiiv­se ala­tead­vu­se hir­me. Kui me ei mõtle rah­vusüle­selt ja aja­loovä­li­selt, ei suu­da me ehi­ta­da tu­le­vik­ku, sest meie ener­gia on siis suu­na­tud ai­nult võit­lu­se­le aja­lootõlgen­dus­te üle.   

Va­ja­me oma rii­gis sümbo­leid, mis ei vas­tan­da ühis­kon­nas ela­vaid ini­me­si. Nii loo­me en­da­le tur­va­li­se ja jät­ku­suut­li­ku ühis­kon­na, mui­du lä­heb ko­gu ener­gia hir­mu­ga toi­me­tu­le­ku­le ning kõik res­sur­sid kait­se­le. Va­ja­me ühis­kon­nas sel­list re­too­ri­list vi­sioo­ni, mis ei ülen­daks ai­nult rah­vust, vaid kõiki va­ba­rii­gi ko­da­nik­ke. Ja see näi­taks ai­nult meie tar­kust ja tu­ge­vust, sest pi­kas pers­pek­tii­vis jää­vad el­lu eelkõige dia­loo­givõime­li­sed kul­tuu­rid. Kas uue mä­les­tusmär­gi­ga õnnes­tub si­du­da ka tu­le­vik­ku vaa­ta­vaid koostöö­le ra­ja­tud sõ-nu­meid?   

Glo­baal­ne ma­jan­dusk­riis loob igas ühis­kon­nas pin­ge­te ja vas­tas­sei­su­de kas­vuks sood­sa pin­na­se. Loo­de­ta­vas­ti ei ku­ju­ne va­ba­dus­ris­tist sümbol, mis pan­nak­se vas­tas­sei­su tu­gev­da­mi­seks ja vae­nu­pool­te mo­bi­li­see­ri­mi­seks ideo­loo­gi­li­se vank­ri et­te. Ja va­ba­dus­rist on pro­pa­gan­da-sõjas liht­salt rünna­tav sümbol. See­ga on nüüd va­ja täp­selt tea­da, kui­das luua tal­le sel­li­ne re­too­ri­li­ne tä­hen­dusvä­li, mis kõne­taks ini­me­si rii­gi sees ja oleks mõis­ta­tav ka väl­jas­pool rii­gi pii­re.

Mi­da võik­sid küll küsi­da need ini­me­sed, kes se­da mä­les­tusmär­ki vaa­ta­vad?

Ilm­selt sa­ma, mi­da me prae­gu üks­tei­selt küsi­me: kas os­ka­me hoi­da ühte? Kas os­ka­me luua sel­li­se re­too­ri­li­se ko­gu­kon­na, kus ini­me­sed usal­da­vad üks­teist nii­pal­ju, et suu­da­vad üle ela­da ka ras­ked ajad.