KATRIN AAVA: Millest jutustavad mälestusmärgid?
Mälestusmärk Vabaduse väljakul ei meenuta meile mitte ainult ajalugu, vaid väljendab ka praeguse aja uskumusi ja väärtushinnanguid. Mälestusmärgid kannavad pigem kaasaegsete, mitte niivõrd lahkunute eesmärke ning kõnetavad iga põlv- ja kogukonda ise viisil.
Praegu on pidukõned pidamata ning väljak ja vabadusrist ootavad retoorilisi tähendusi. Peatselt luuakse nende sümbolite ümber retooriline kogukond oma ajalookirjutuse ja selle kangelastega. Mälestusmärgi jalamil sõnastatakse kogukonnale tema retooriline visioon, näidatakse teekonda tõotatud maale. Nii toimub iga ühiskonna sümboliline konstrueerimine. Iga uue suure sümboliga on võimalus luua uut kogukonda ja üle vaadata teekonna sihte.
Millest hakkab kõnelema uus mälestusmärk? Kuidas praegune vaba rahvas vabal maal on kasutanud oma võimalusi? Vabadusristi klaasist pind peegeldab meie eneste kohta imetlust, uhkust ja rahulolu iseolemise ja enesemääramise üle ning kannatlikkust see aeg ära oodata. Väärikustunnet, mida ainult vaba riigi kodanikud saavad tunda.
Samal ajal on mälestusmärk visuaalselt väljakul üksik ja kummastavalt suur ega näi olevat ümbritseva keskkonnaga dialoogis. Oma totalitaarses suuruses väljendab ta seda jõudu, mida me kardame ja mille vastu oleme tegelikult läbi aegade võidelnud.
Väljendab edulugu
Rist tuletab meile meelde, et on oluline olla dialoogis, kaasata kõiki ühiskonnaliikmeid. Oma aja kangelasena väljendab ta meie ajale omast uusliberaalset edulugu. Oleme ehitanud riigi, kus jõukust ja heaolu pole jagunud kõikidele ühiskonnaliikmetele. Euroopa Liidus pole me mitte rikaste rivis, vaid vastupidi nende riikide hulgas, kus ühiskonna ebavõrdsuse näitajad on kõige kõrgemad.
Kindlasti tuletab mälestusmärk meile meelde, et oluline on märgata vähemusi.
Praegu vaatab rist hirmunult ida poole, meenutades ühiskonnas kultiveeritud kollektiivse alateadvuse hirme. Kui me ei mõtle rahvusüleselt ja ajalooväliselt, ei suuda me ehitada tulevikku, sest meie energia on siis suunatud ainult võitlusele ajalootõlgenduste üle.
Vajame oma riigis sümboleid, mis ei vastanda ühiskonnas elavaid inimesi. Nii loome endale turvalise ja jätkusuutliku ühiskonna, muidu läheb kogu energia hirmuga toimetulekule ning kõik ressursid kaitsele. Vajame ühiskonnas sellist retoorilist visiooni, mis ei ülendaks ainult rahvust, vaid kõiki vabariigi kodanikke. Ja see näitaks ainult meie tarkust ja tugevust, sest pikas perspektiivis jäävad ellu eelkõige dialoogivõimelised kultuurid. Kas uue mälestusmärgiga õnnestub siduda ka tulevikku vaatavaid koostööle rajatud sõ-numeid?
Globaalne majanduskriis loob igas ühiskonnas pingete ja vastasseisude kasvuks soodsa pinnase. Loodetavasti ei kujune vabadusristist sümbol, mis pannakse vastasseisu tugevdamiseks ja vaenupoolte mobiliseerimiseks ideoloogilise vankri ette. Ja vabadusrist on propaganda-sõjas lihtsalt rünnatav sümbol. Seega on nüüd vaja täpselt teada, kuidas luua talle selline retooriline tähendusväli, mis kõnetaks inimesi riigi sees ja oleks mõistatav ka väljaspool riigi piire.
Mida võiksid küll küsida need inimesed, kes seda mälestusmärki vaatavad?
Ilmselt sama, mida me praegu üksteiselt küsime: kas oskame hoida ühte? Kas oskame luua sellise retoorilise kogukonna, kus inimesed usaldavad üksteist niipalju, et suudavad üle elada ka rasked ajad.