KATRIN AAVA: Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud

Sõnal on erakordselt tugev jõud. Millise sõnaga me nähtust või inimest kirjeldame, niisuguse hoiaku ka kujundame selle nähtuse või inimese suhtes. Rahvahulgale mõjub liiasus: liialdada, veenda, korrata, mõjuda emotsioonidele ja ei iial mõistusele. Kes oskab rahvale illusioone anda, saab hõlpsasti tema isandaks.

Keelelise mõjutamise äärmuslikke võtteid kujutab George Orwell raamatus “1984”. Seal on kasutusel uuskeel, mis ahendas mõtlemis- ja väljendusvõimalusi miinimumini. Juba lapsepõlves läbi tehtud vaimse treeningu ning uuskeele kasutamisega taheti võtta inimestelt tahe ja võime asjade üle sügavamalt järele mõtelda.

Ideoloogilisel sõnakasutusel on eesmärk keele kaudu mõjutada inimese mõttemaailma. Üks poliitiku tähtsaim ülesanne on ristida populaarsete nimedega nähtused, mida inimesed vanade nimede all ei taluks. Prantsuse revolutsiooni käigus, kui kehtestati diktatuur, seda sõna ei kasutatud. Kõneldi revolutsioonilisest valitsemisest. Lenini-aegsel Venemaal haritlaste vangistamist nimetati sotsiaalseks profülaktikaks, kunstiväärtuste röövimist Hitleri Saksamaal oli kunstiväärtuste kaitsehoiustamine.

Igasugune totalitarism toodab keelemänge, kus sõnad tähendavad vastupidist: N Liitu nimetati demokraatlikuks ning selle riigi poliitika oli rahupoliitika, aktiivselt tegeleti kaitserelvastumisega. Sõnu ja termineid kasutati tähenduses, mis oli algsest nihestatud, nähtus asendati tihtipeale vastandsõnaga. Majanduse allakäiku nimetati arenguks, rahvuskultuuri allakäiku selle õitsenguks. Tegemist oli tekstiloomega, mis sisaldas kohustuslikke keelemänge.

Ka kaasaegne meedia tegeleb keelemängudega, eelistades argumentatsiooni asemel lööklauseid. Poliitikul on meediakanalis vähe aega ning ruumi oma seisukohtade selgitamiseks, mistõttu peab ta edastama sekundite jooksul oma sõnumi nii, et see kuulajale/vaatajale meelde jääks. Arutelu ei toimu. Sõnaks või lühikeseks lauseks tihendatud väljendid kannavad tunduvalt suuremat emotsionaalset laengut kui sõna ise.

Pärast 11. septembrit USA-s toimepandud terroriakti alustati sõda Afganistanis, kusjuures kõik toimus terrorismivastase võitluse loosungi all. Terroristide kunagiste koolitajate ja rahastajate hulka kuulus ka USA ise, kui needsamad terroristid pidasid võitlust kommunistide vastu (aga siis oli see võitlus kommunismiga, mitte terrorism).

Nii Afganistani kui ka Iraaki rünnati põhjendusega kaitsta demokraatlikke väärtusi. Demokraatia on ilus sõna, mille sisu saab kuulaja täita oma tähendusega ning kõneleja saab selle sõnaga igasugust tegevust õigustada. Kui rünnatavat riiki nimetada kurjuse telje riigiks, on tegevus kuulaja jaoks veel rohkem põhjendatud.

Emotsionaalsete sõnade ja lausete kordamine meedias annab mõjusa efekti. “Kordamine on kõige tõhusam retoorikavõte,” arvas ka Napoleon. Võtet kasutatakse edukalt nii reklaamimaailmas kui ka poliitikas. Ka G. Bush oli edukas oma sõnumit meediakanalites pidevalt korrates.

Inimeste toetus sõjale saadi sellega, et räägiti massihävitusrelvadest, seejärel ohtliku reĻiimi kukutamise vajalikkusest, vajadusest taas kaitsta demokraatlikke väärtusi. Suurim alandus iraaklastele kogu sõja jooksul oli ilmselt see, kui meediakanalites näidati bagdadlasi lõhkumas ja varastamas. Tegemist oli aga osaga elanikkonnast, keda igas tavalises ühiskonnas hoitakse kontrolli all eelkõige korrakaitseorganite abiga.

Kui sõdimist nimetatakse demokraatlike väärtuste kaitseks, oma huvide läbisurumist maailmarahu tagamiseks, siis on tegemist uuskeelega, mille kasutamisega võetakse inimestelt tahe asjade üle sügavamalt järele mõelda, aga ka võimalus toimuvast aru saada.