KATRIN AAVA: Valimiskampaania kui simulatsioon
Sotsioloog Juhan Kivirähk väitis (EPL, 15.1.), et ärieliit on uue valitsuse suhtes kokku leppinud ja “nüüd jääb üle see vaid massiivse propagandakampaania abil valimistulemuseks vormistada”. Kas võimulepürgijad lavastavad meile ärieliidi rahaga demokraatlikud valimised?
Olukord, kus suurtöösturitel on ressursse allutada olulised parteid oma mõjule, on kujunenud probleemiks nii Euroopas kui ka USA-s. Näitena võib tuua ravimifirmade lobby eri riikide valitsustes või USA soovimatuse ühineda Kyoto kokkulepetega. 1999 tuli ka Eesti nelja jõukama erakonna tuludest 85% annetustest. Suurem osa annetajatest olid ettevõtjad.
Valimisvõitlus on esmajoones kommunikatsioonikampaania. Meie parteid kulutavad kahele valimiskampaaniale kokku 100 miljonit krooni. Tähtis ei ole kampaania idee, vaid raha hulk, mida kulutada. Võrdsed kodanikuõigused kaotavad aga nii oma tähenduse, kui valimiste tulemuse otsustab kampaaniaks kasutatava raha hulk. Seda raha saab võtta nii maksumaksjalt, suurettevõtjalt, halvimal juhul pakub raha allilm.
Reformierakonna ja Keskerakonna soov lubada kioskites müüa alkohoolseid jooke ning tühistada alaealiste õhtune baari sisenemise keeld viitavad põhjusele, miks erinevate poliitiliste vaadetega parteid koos võimu tahavad jagada. Mitte ideed ja ideoloogiad ei valitse maailma, vaid eelkõige majanduslikud huvid.
Kuigi valimiseelses propagandas rõhutatakse parteide väga suuri ideoloogilisi erinevusi, on poliitiku mängumaa riigitüüri juures tunduvalt ahtam. Nende valimiste peakonflikt – maksupoliitika – on emotsionaalselt üle võimendatud. Ent nagu juba arvutatud, jääb 10 000-kroonise palga juures inimesel Keskerakonna maksupoliitika korral kätte 8240 krooni, Reformierakonna puhul 8200.
Parteide jaoks on suur vahe, kes võimule pääseb, mistõttu ongi kasulik lavastada valimispropagandas dramaatiline konflikt, näidata vastase poliitikat ülinegatiivses valguses, kujundada ühiskonnas tugev vastasseis ning väita, et just nende partei pakutav hüve on erakordne. Seepärast hoiatab Kallas valijaid Keskerakonna plaanide eest ning vastupidi.
“Nemad” ja “meie” vastandamine on levinud propagandavõte, millega tekitatakse ühiskonnas vastasseis. Valijatele sisendatakse, et “meie” on ära kasutatud ja ohtu seatud “nende” poolt. “Nemad” võivad olla hetkel võimulolijad, aga ka kehvalt toimetulijad.
Tulumaksukampaania lõhestab ühiskonda, aga tõmbab valijaid emotsionaalselt kaasa. Kallas võttis endale valimiskampaaniaks agressiivselt Savisaare-vastase rolli, täitis poliitilises müüdis tühjaks jäänud koha, kus võimsale tegijale on vaja tugevat vastasmängijat.
Huvigruppidele, kes valimiste käiku püüavad mõjutada, pole aga vahet, kas võimul on end vasak- või parempoolseteks nimetavad poliitikud, peaasi, et neil on oskust võita hääli ja tagada rahastajatele, et nende huvid on hiljem esindatud. Siit ka põhjus, miks rahastajad toetavad samaaegselt nii Keskerakonda kui ka parempoolseid.
Demokraatlikud valimised on simulatsioon, kus valijate jaoks lavastatakse poliitiliste ideoloogiate konflikt. Tegelik konflikt on võitlus ärihuvide eest. Valijale tundub aga, et nende poliitilised kangelased asuvad üllaste ideede nimel rasket heitlust pidama vaenlastega, ning neil on võimalus oma häälega aidata just sellel parimal ideoloogial või sümpaatsemal poliitikul võimule tulla.
