On vale süüdistada soolises palgalõhes vaid eelarvamuste küüsis siplevat ühiskonda ja ebaeetilisi tööandjaid. Sama vale on süüdistada vaid ”hädiseid” naisi, kes ei suuda piisavalt enda eest seista. Teadmuspõhine ühiskond ei pane kogu vastutust oma olukorra parandamiseks ohvri õlgadele.

Lugesin selle teema kohta arvamusavaldusi naistelt, kes torkavad, et nemad erikohtlemist ei vaja ja riigi abi on neile solvav. Tahaks soovida neile palju õnne ja saata lugemiseks paar sooteooriate tüviteksti, mis näitavad, et iseenda ja oma sõprade pealt ei suuda mitte keegi tervikpilti näha.

Tervikpildi otsimise võtmes on väga kiiduväärt sotsiaalministeeriumi algatus viia kokku maksuameti ning statistikaameti andmed ning koostada selle põhjal palgalõhe valgusfoor. Selle teema eestkõneleja rolli võtmine on üks tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski viimase aja tänuväärsematest algatustest.

Tahaks loota, et parimad kavatsused ei lõpeta seal, kus tavaliselt. Valgusfoori väljatöötamisel ning metoodika arendamisel soovitaksin töögrupil järgida vana head pilootuuringu lähenemist ja katsetada foori esmalt mingil hulgal riigiasutustel.

Kõik suured ja statistikat hõlmavad projektid satuvad üldjuhul rakendamisel tehniliste nüansside sohu. Need tasuks üle elada ja vastavad kohendamised teha enne, kui pooled Eesti ettevõtted on n-ö punases ja kõigile hakatakse tegema ettekirjutusi.

Loodetavasti on valgusfoori mõeldud siin kui lihtsustavat pealkirja ja reaalne süsteem saab olema oluliselt komplekssem.

Miks ma seda loodan? Sest ainult ametiala koode ja keskmist palka võrreldes ei suuda briljantseimgi tööinspektsiooni ametnik leida teiste palgaerinevuste põhjuste seast üles soolist diskrimineerimist. Sama ametikoodi sees peitub virnades kvalitatiivseid põhjuseid erinevaks palgaks, mida ei suuda ükski statistika mõõta.

Viimane asi, mida vaja oleks, on panna ettevõtetele täiendav halduskoormus, millega tõestada, et nad ei ole kaamelid.

Kui palgalõhe valgusfoor muutub ettevõtte jaoks järjekordseks jaburaks andmeesituseks riigi ees, millega kaasneb paarikümne uue ametniku ülalpidamiskohustus, töömahukas aruandlus ja paindumatud sanktsioonid, siis teeb sotsiaalministeerium soolise võrdõiguslikkuse edendamisele karuteene.

Ettevõtjad aetakse vaid turri ja vihale ning nii on raskem muuta ka neid hoiakuid, mille taga palgalõhe südamikprobleem seisab. Kaubandussektori poolelt võin tõdeda, et teemasse suhtutakse täna respektiga ning palga maksmisel ei määra summat töötaja sugu.
Soovin sellele algatusele ja teemale ainult head, mistõttu loodan, et meeskond, kes valgusfoori ehitab, peab silmas, et harimine ja präänik mõjuvad südamete ja meelte võitmiseks alati paremini kui piits ja bürokraatia.

Ei usu, et kellelegi eriti meeldib näha Eestit Euroopa palgalõhe edetabelis kõigutamatul esikohal troonimas.