Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Olen pikalt hoogu võtnud, et kirjutada valusal teemal, mis viimasel ajal kahetsusväärselt sagedasti päevakorda tõuseb. Selleks teemaks on naiste ahistamine.
On päevselge, et Pätsi ajal sellist asja polnud. Mitte ükski mees ei käperdanud kunagi naisi! See polnud lihtsalt võimalik, sest meestel olid käed kogu aeg tööd täis. Päevad otsa künti ja külvati, hööveldati ja treiti, kaevati ja rehitseti. Käed olid selleks, et hoida nendega tööriistu! Näiteks Pätsil oli alati ühes käes saag ja teises kruvikeeraja, Jaan Tõnisson hoidis mõlemas käes labidat, minul olid iga ilmaga kaasas sepavasar ning tangid. Selleks, et naisterahvaid näppida, oleks pidanud meile kõhu peale kolmas käsi kasvama!
Naisterahvaste ahistamise nurjatu kombe tõid enesega Eestisse loomulikult tiblad. Nemad tööd ei armastanud, nende käed olid kogu aeg vabad – ja ikka selleks, et roppusi korda saata. Pole mingi juhus, et esimeseks punaseks peaministriks määrati just naistearst Vares, kellel mõlkusid meeles ainult nabaalused asjad. Tema ajal Kadrioru puude sisse need kuulsad õõnsused uuristatigi, ega siis Pätsi ajal puude sees auke polnud! Päts ei lasknud oma puid laguneda, tema õmbles ka kõige väiksemad praod kohe suure nõelaga kinni. Aga Vares, vastupidi, lõhkus puid meelega! Selleks, et oleks pimedaid urkaid, kuhu oma ohvreid tirida ja neid siis „arstlikult läbi vaadata”, nagu ta ise oma tiirast meelelahutust nimetas.
Naisterahvaste ahistamine sai kommunistide armastatuimaks ajaviiteks. Anti karm käsk kõiki naisi „seltsimeesteks” kutsuda, see andis õigustuse marssida suvalisel hetkel naiste sauna või duširuumi, sest „seltsimehed” on ju kõik võrdsed. Polnud enam au ega häbi, paraadidel lehvitasid tribüünil seisvad kommunistid päris avalikult mööda marssivate naiste poole oma kämblaid – et vaadake, meil on käed vabad, kohe tuleme ja pistame need teile püksi. Karl Vaino lehvitas korraga suisa kahte kätt ja ükskord – see on mul selgelt meeles – võttis vasakust jalast kinga ja soki, ning seistes ise üksnes parema jala peal, lehvitas lisaks kätele ka vasaku jalga varbaid nagu pärdik – et hoidke alt, naised, need topin ka kohe teile kuhugi!
Õnneks astus tema kõrval tribüünil seisev Arnold Rüütel ahvile parema jala peale, mispeale Vaino pikali kukkus. Arnold Rüütel käitus tribüünil alati väga soliidselt, tema hoidis au sees Pätsi aateid, kudus midagi või nikerdas puulusikaid. Tema töökaid käsi ei pidanud ükski naine kartma.
Aga ega tiblade teod ei piirdunud üksnes käperdamisega. Loosung „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” ütleb ju kõik. See ropp üleskutse lehvis kõikjal, ajalehte kätte võttes oli see hommikul esimene asi, mida sa lugeda said. Liiderlikkudele inimestele oli säärane kampaania muidugi väga meeltmööda, nii levis kommunismipisik kiiresti laia maailma. Pahelised noorukid käisid Moskvas väljaõppel ja kui „proletaarlaste ühinemine” kõikides asendites selge, sõideti tagasi kodumaale, et sealgi hoorakarussell käima panna.
Kahjuks leidub tänaselgi päeval isikuid, kes Karl Marxi nilbeid nõuandeid au sees hoiavad ning naistele rahu ei anna. Käperdajat hoiavad vaos ainult rauast labakindad.
