KOLUMN | Lätis kogunenud alkoholikolonn on fosforiidisõja ja Woodstocki võrdkuju
Omaette on küsimus, kas on kohane mõelda jälle alkoholist algava kahesaja esimesel päeval või lõppenud saja viimasel sõita Lätti selle vastu meelt avaldama. Ent nendele tuhandetele on alkohol sümbol. Mäss süsteemi vastu samal viisil, nagu fosforiit 30 aastat tagasi.
Startisin Lätti teatavate eelarvamustega. Aktsiis on täiesti normaalne nähtus ja milleks mässata, eriti veel 100. sünnipäeval. Mõtteis ristisin ürituse naljatlemisi boozestock'iks (kärakavaru, kalambuur inglise keeles) - sarnaselt kunagisele Woodstocki festivalile tuli ka nüüd spontaanselt ettenägematult suur rahvamass kokku. Samamoodi, suure hulgaga, keset põldu. Tuues veel paralleele Woodstockiga, siis kõik sealsed hipid tembeldati narkariteks ja tolgusteks. Ega boozestock'ilgi teisiti: kolonn oli juba enne minemahakkamist ristitud alkohoolikute ja riigivastaste (või leebemalt patriotismi puudumist ette heites) seltskonnaks.
Asi ei ole ainult alkoholis. Kui üldse. Nii nagu Woodstocki hipidki, kogunesid Lätti ühist meelsust ja ilmavaadet jagavad inimesed. Lätist võinuks alkoholi ka igal muul päeval osta, aga inimesed tulid külma trotsides kokku, et üksteise olemasolu tunnistada. Eesmärk oli näidata rahulolematute massi ja seda ka tehti. Sarnaselt fosforiidisõjaga polnud see vastasseis mitte ainult ühe materiaalse nähtuse, vaid korra kui sellise vastu.
Sõitsin ühes autos ürituse kaaskorraldajaga, Silver Kuusikuga. Üldpildis võiks öelda, et meie maailmavaade Silveriga on Arktika ja Antarktika, täiesti eri poolustel. Mina pooldan kooseluseadust, tema mitte. Olen immigratsioonipoliitika osas leige, tema tuline. Isegi alkoaktsiis on mu jaoks ok, talle aga vastuvõetamatu. Positsioneerisime maailmavaated rahulikult ära, ei asunud teineteist ümber veenma või tülitsema. Väga meeldiv on niimoodi vestelda, soovitan kõigile.
Tsiteerides Silverit, siis oli eilne üritus rahva pidu. Ta vastandas selle presidendi vastuvõtule, pingviinide paraadile, ja olen selle mõttega täiesti päri. See ei väljendunud mitte ainult arvudes - rahvapeol oli presidendi peost pidulisi enam - vaid ka oma olemuses. Täiesti tavalised inimesed sõitsid Lätti, sulejopede ja tutimütsidega põllu peale külmetama, samal ajal kui frakid ja õhtukleidid miljoneid maksval peol kaamerate ees sädelesid.
Mind on juba nädalaid painanud 100. aastapäeva reklaam, mis kõiki kuhugi sätib. "Hakkame minema!" Kuhu minema? Lätti, presidendi vastuvõtule - kuhu? Vaid tikutopsitäis eestlasi oli viimasele kutsutud, enamik sai neid televiisorist jälgida. Võinuks ju see aasta olla vastuvõtt pisut teisiti, rahvale lähemal.
Sellest ka eilne boozestock kõneles, see oli äratus, et hakataksegi kuhugi minema. Ära irduma. Neid tuhandeid pole ju keegi kuulda võtnud või neile end arusaadavaks teinud. Eks poliitika tekitab ikka vastakaid tundeid, aga ülevalt alla seletatuna ajab marru. Nii ongi suur rahvapidu aetud lörri, kuna ühed on upsakad ja teised jäärapäised.
Lätti läksid meie aja hipid. Inimesed, kes tahtsid vabadust. Mitte ainult eliidi ettekirjutistest, vaid üleüldse pisut hingamisruumi nägelemisest. Eesti on nii väike riik küll, et meil ei peaks olema eraldi pidu õukonnale ja lihtrahvale. Ehk tuleb järgmine juubel juba üksteist mõistes ja ühe katuse all?
