Aga „kindralite vandenõu?“ Viitan endisele presidendi majandusnõunikule Andrei Illarionovile, kes postitas oma blogisse viite „kindralite vandenõule“. Et võib-olla tehti, nagu Mihhail Gorbatšoviga Foroses? „Kõik võib olla,“ nentis ta. „Ei välista.“

Kindlalt võib samas väita, et n-ö selgeid äratuntavaid märke kriisist Moskvas näha pole. Ma ei mäletagi, millal oleksin tänavatel nii vähe politseinikke näinud, samuti metroos. See pole üldse kooskõlas tavaarusaama kuvandiga riigist, mis on läbi viinud riigipöörde või mille juht on surnud. Mingid viited Briti diplomaatilistest kanalitest väidetavalt lekkinud viidetele, et kohe „tuleb suur avaldus“ vähemalt täna millenigi ei viinud.

Meenutaks, et Putin on olnud rahva silme alt ära varemgi. Kasvõi eelmise aasta oktoobris, kui levisid kuulujutud, et president põeb vähki. Huvitav versioon, mis võiks tegelikult selgitada praegugi nii mõndagi (insult on vist teine enimlevinuim hüpotees).

Internetikeskkonnas muidugi oodatavale kadunukesele armu ei anta. Twitteris tekkis viivitamatult hashtag #ПутинУмер. Fotod näitavad teda kirstus Lenini asemel ja levivad võrdlused hiiglaslikest nutukooridest à la Põhja-Korea.

Ennekõike annab see kõik tunnistust ülimast usaldamatusest kõige vastu, mis Kremlist tuleb. Putin võib olla täpselt sama elus kui surnud. Aga kui tema pressiesindaja Dmitri Peskov ütleb üht või teist, ei oma see informatsioonilises mõttes mitte mingit tähtsust. Inimesed mõistavad väga hästi, et see, kas Putin elab, on haige, kukkus tsüklisse või otsustas lihtsalt puhata, käib nende mõistusest kõrgemal. Sestap pole ka ärevust. Kui ükskord öeldakse, et nüüd on uus juht, tuleb tema harjumusi tundma õppida. 

Aga kuniks kindel pole… Mäletate, Ivan Julm läks ka korraks erru, et oma alamate meelsust kontrollida. Traditsioonid püsivamad kauem kui mingi Putin. Aga peamist, et ühest mehest midagi ei sõltuks – tugevaid institutsioone – pole Venemaal kunagi loodud.