Kultuurkapitali juht: Kulka rahajagamist ei tohiks poliitiliste maitse-eelistuste järgi ümber kujundada, ent reformi see vajab

Viimastel päevadel on palju räägitud sellest, mida Eesti kultuuris peaks rahastama. On olnud ägedat debatti nii maitse kui põhimõtete tasandil. Samuti on kõlanud soov jaotuspõhimõtteid poliitiliste maitse-eelistuste järgi ümber kujundada.

Meil kehtib juba 1994. aastast ühiskondlik kokkulepe, mis on vormunud kultuurkapitali seaduseks. Selle kohaselt on kultuurkapitali jaotuspõhimõtete koostamine kultuuri- ja spordiinimeste enda teha. Jaotuspõhimõtteid koostavad meil sihtkapitalide, maakondlike eksperdigruppide ja programmide nõukogud, kuhu kuuluvad need valdkonna autoriteedid, keda erialaorganisatsioonid ja ühendused on sinna nimetanud. Kunstiprojekte hindavad kunstnikud ja kunstivaldkonna eksperdid, kirjanduse omi kirjanikud, kirjastajad ja teadlased jne. Nii see peab ka jääma, sest vaid neil on teadmised, et tunda ära, mida on oluline toetada rahvuskultuuri mitmekesisuse seisukohast. Seda süsteemi ei tohiks muuta. Küll aga näen ka mina kultuuri rahastamise korrastamise vajadust, kuid hoopis teise kandi pealt.

Sain hiljuti kokku Põhja- ja Baltimaade kolleegidega, kes kultuuri ja spordi rahastust oma riigis korraldavad. Tõdesime, et meie mured on sarnased. Toetust väärt projekte on palju, aga toetusraha napib. Piirid kultuuriministeeriumi ja teiste kultuuri rahastavate asutuste vastutusvaldkondade vahel on hägused. Läbipaistvat ja kõiki toetajaid hõlmavat analüüsi selle kohta, kui palju ja mis tegevustega riigis kultuuri toetatakse, on keeruline teha, sest igaüks teeb kokkuvõtteid oma asutuse kohta ja head andmesüsteemi, kus see info kokku jookseks, ei ole. Kõik soovivad bürokraatiat vähendada, aga see ei taha hästi õnnestuda. Kõik me murrame pead, kuidas toetamise mõju uurida, et tulevikus täpsemaid otsuseid teha.