LEA LARIN: Naised on ise süüdi
Ei saa öelda, et naised ei reageeriks feminismi- (ütleks selle asemel koleda f-tähega sõna), soo-uurimusliku- või soolise võrdsuse teemade tõstatamisele.
Reageerivad küll, kuid kahjuks on eesti naistele selles osas omane vähemusgrupi hoiak – probleemide eitamine või mitte tunnistamine.
Kui meeste soovi domineerival positsioonil jätkata illustreerib valdav eitus soolise ebavõrdsuse olemasolu osas, mis ometi ei takista nõudmast meeste soo-spetsiifiliste probleemide tunnustamist (pean silmas madalat keskmist eluiga, stressiga kaasnevaid tervisehäireid vms) ehk siis soolise grupikuuluvuse tunnustamist, siis naistele on pigem omane negatiivne grupiidentiteet.
Mis takistab naistel tunnistamast soolise ebavõrdsuse eksisteerimist või soolise ebavõrdsuse problemaatilisust? Need on supernaise- või beib-koduperenaise hoiak ning omaks võetud ohvri roll.
Supernaine usub, et teda sooline ebavõrdsus ei puuduta. Tal on eneseusku ja läbilöögivõimet, mis võimaldab olla edukas ka meeste reegleid järgides.
Soolist ebavõrdsust ei pea ta probleemiks, sest ei mõista, mis takistab ülejäänud naisi samamoodi toimimast.
Beib-koduperenaine ei pea samuti soolist ebavõrdsust probleemiks, sest leiab, et sooline ebavõrdsus on kasulik: võimaldab toimetulekut meeste abil ja mehi ära kasutades. Beib-koduperenaine peab naisi, kes sama skeemi ei järgi, rumalateks.
Ohver tunnistab, et ta on soolise ebavõrdsuse ilmingute tõttu vähemedukas või siis mingis situatsioonis otseselt kannatanud, kuid usub, et selleks on põhjust andnud tema isikuomadused. Kuna ta süüdistab eelkõige ennast, siis ta probleemi üldisel tasandil ei tunnista.
Samuti on negatiivse grupiidentiteedi ilminguks asjaolu, et naised ei eelista valimistel mitte naisi, vaid mehi – omamoodi nõiaring, sest eeltoodud hoiakute tõttu võib vabalt olla nii, et naiste huve ei kaitse kõige paremini naised. Pole ka midagi imestada, kuna soolise ebavõrdsuse puhul on paratamatuks võrdlusmomendiks meeste staatus, mehelikud edukriteeriumid ja meeste väärtused.
Siiski on vaevalt võimalik liikuda soolise võrdsuse suunas, keeldudes tunnistamast soolise ebavõrdsuse eksisteerimist.
Kui naised ise kinnitavad, et mingit soolist ebavõrdsust ei eksisteeri, et nad on nõus madalama sissetulekuga ametikohtadel töötama või võtma vastu meeskolleegist madalamat palgasummat, kannatama edukuse korral kriitilist või halvustavat suhtumist ning leppima teadmisega, et nende saavutusvõimalused on ühiskondliku laega piiratud, siis miks peaks meestel olema soovi olukorda muuta?
