Eesti diplomaadi pojana õppis ta üheksas koolis ja neljas keeles. Tema haridus andis talle nähtamatu passi tähtede vabariiki, võitmatusse ja igavesse riiki, kus elavad meie tsivilisatsiooni suurimad kirjutajad ja mõtlejad. Selle maa kodakondsust ei suutnud talt võtta ükski okupatsioonirežiim. See maa on avatud kõigile, kes on valmis võtma kätte raamatu ja mõtlema selle sisu peale.

Mõned eestlased kitsendasid surve all oma vaatevälja, taandudes oma keele ja traditsioonide pisiasjade umbkaitsesse. Nad hakkasid elama otsekui vabatahtlikus kultuurilises vangistuses. Meri reageeris teisiti: fookust tuli hoopis laiendada, kasutada ära kosmopoliitsed, multikultuursed võimalused, mida suutis pakkuda isegi Nõukogude Liit.