Liisa Oviir võrdse palga päeva puhul: palgad avalikuks ja naised tippkohtadele
Täna on võrdse palga päev. Eurostati andmeil oli tunamullu Euroopa Liidu keskmine naiste ja meeste palgalõhe 16,3%. Väikseim oli see Luksemburgis ja Itaalias – 5,5%. Kus oli suurim sooline palgalõhe? Eestis – 26,9%. Oleme häbiväärselt Euroopa Liidu punase laterna rollis. Ja see ei ole viimase 20 aastaga vähenenud.
Esmalt kummutan kaks vabandust, mida ikka palgalõhe põhjenduseks tuuakse.
Olen korduvalt kuulnud, et soolise palgalõhe peamine põhjus olevat naiste ja meeste koondumine erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Ei. Suurim palgalõhe naiste kahjuks on näiteks finants- ja kindlustussektoris (42,3%), kus ometi töötab rohkem naisi kui mehi.
Teiseks räägitakse erinevatest palgaootustest. Tõsi, uuringute järgi küsibki naine vähem palka, aga kas see on põhjendus? Meie põhiseadus kehtestab põhiõigusena kõigi isikute võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise keelu.
Kohustuse maksta võrdse või samaväärse töö eest võrdset tasu annavad Eestis suisa kaks seadust, soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis mõlemad panevad tööandjale üheselt mõistetava kohustuse maksta sama või võrdväärse töö eest võrdset tasu. Kordan üle, et Eestis on sooline palgalõhe 26,9%.
Selline suur sooline palgaerinevus kurnab lisaks naistele ka peresid, jääb ju vähemmakstud osa pere-eelarvest puudu. Veelgi enam mõjutab see lapsi, kes otseselt sõltuvad naiste sissetulekust.
Eestis on kümnest üksikvanemast üheksa naised, mistõttu lööb diskrimineeriv palgalõhe otseselt üksikvanemaga leibkondade toimetuleku ja heaolu pihta. Need on lapsed, kellest paljud ei saa osa huviharidusest ega huvitegevusest. Need on lapsed, kelle stardipositsioon on märgatavalt halvem oma eakaaslastest.
Rääkides soolisest palgalõhest näeme sageli vaid olevikku ega märka tumedaid varje tuleviku kohal. Eesti mees elab naisest vähem, seda teame kõik. Mis jääb naisele pärast mehe surma? Pension, mis on 30% väiksem sellest, millele tal oleks õigus. Nii saab soolisest palgalõhest sooline pensionilõhe.
Mida me teha saame? Minu ettepanek on soolise palgalõhe vähendamiseks avalikustada palgad ühe tööpere sees. See tähendab, et näiteks ühe ettevõtte juristid teavad juristide töötasu, ajalehetoimetuse reporterid reporterite oma jne. Kui nüüd Kati saab Matist vähem palka, on tal õigus küsida – miks nii? Võib-olla teeb Mati rohkem tööd või on tal paremad oskused, siis on kõik korras, muidu aga mitte.
Kuulen juba tööandjate selgitusi, et naine on kahe lapsega kuni kuus aastat järjest töölt ära, kodus, ja kui tuleb tagasi, siis paratamatult oskab vähem. Võib-olla ongi kolm aastat nn lapsepuhkust naise töisele tulevikule mõeldes liiga pikk aeg. Kas mees peaks võtma sellest kolmandiku enda kanda? Või peaks see aeg olema poolteist aastat ja siis on sul on koht, kuhu pooleteiseaastane laps hoida anda, et ise saaks uuesti tööle minna? Arutame ja harutame ka need teemad selgeks.
Hiljuti küsiti teles lastelt, kes on kõige võimsam mees Eestis. „Kersti Kaljulaid,“ oli vastus. Lõpuks ometi saime järele Lätile ja Leedule ning meil on esimene naispresident. Siit jõuangi naiste positsioonini ühiskonnas ehk võrdse võimaluseni võrdselt tippu jõuda. Väidan, et praegu seda võrdset võimalust sageli ei ole.
Nii pean õigeks ja vajalikuks nö triibuliste valimisnimekirjade kohustuslikkust, kus naised ja mehed on vaheldumisi. Lihtne näide: Eesti elanike seas on 53% naisi, kuid parlamendisaadikutest on naisi alla kolmandiku. Nimetan triibulisi nimekirju klaaslae likvideerimiseks.
Leedu näitas meile eeskuju ja astus olulise sammu ühiskonna võrdõiguslikumaks muutmisel, tehes ettepaneku riigiettevõtete juhatuses sookvootide kehtestamiseks. Järgime eeskuju?
Võrdse palga päeva põhisõnum on minu jaoks klaar: töötasu avalikustamine tööpere sees ja naistele võimaluse andmine tippkohtadel kaasa lüüa. Miks? Sest on aasta 2017.
