Link kopeeritud!

LIISA PAST: Jagagem europarlamendi kohad lihtsalt laiali?

 (12)
LIISA PAST: Jagagem europarlamendi kohad lihtsalt laiali?
----

Eu­roo­pa va­li­mis­te eel on ini­mes­te jaoks pea­mi­sed sot­siaal- ja ma­jan­dus­tee­mad.

Sel­le aas­ta al­gul teh­tud eu­ro­ba­ro­meet­ri uu­ring­ki näi­tab sel­gelt, et kõige olu­li­se­maks pee­tak­se ko­gu Eu­roo­pas töö­puu­dust, ma­jan­dus­kas­vu, inf­lat­sioo­ni ja os­tujõudu ning pen­sio­ni­de tu­le­vik­ku. Pä­rast jaa­nua­ris-veeb­rua­ris ol­nud küsit­lust on olud pi­gem hal­ve­ne­nud ja nii võib eel­da­da, et ma­jan­dus on en­di­selt prob­leem num­ber üks, kaks, kolm ja ne­li.

Kuid va­li­ja­te ma­jan­dus­foo­kus võib ker­ges­ti kaa­sa tuua ka klas­si­ka­li­se La­di­na-Amee­ri­ka stii­lis po­pu­lis­mi, kus võimul oli­jaid või neid, kel­lel veel eri­ti hal­vas­ti ei lä­he, süüdis­ta­tak­se kõigis maail­ma ma­jan­dus­mu­re­des. Vaen­la­ne on üld­ju­hul eliit, kee­gi, kel­lel on mi­da­gi – ra­ha, või-mu, nu­ti­kust –, mis tu­leb te­malt kind­las­ti ja ko­he ära võtta.

Ma­jan­du­se­le rõhu­mi­ne on nen­de va­li­mis­te kon­teks­tis po­pu­lism seetõttu, et ma­jan­du­se re­gu­lee­ri­mi­seks on Eu­roo­pa Par­la­men­dil te­ge­li­kult suh­te­li­selt lühi­ke­sed käed. Tei­se maail­masõja järg­se suu­ri­ma ma­jan­dusk­rii­si peh­men­da­mi­seks oleks pi­da­nud roh­kem te­ge­ma, tun­ne­vad pal­jud. Loo­mu­li­kult kõnel­dak­se Brüsse­lis ka ma­jan­du­sest ja rõhu­ta­tak­se Eu­roo­pa so­li­daa­rust. Kuid mis­kipä­rast on eu­roins­ti­tut­sioo­ni­des sel ke­va­del läi­nud suur aur hoo­pis sel­le pea­le, kui suu­relt ja mis vor­mis oleks vii­sa­kas te­ha „töö­koh­ta­de tipp­koh­tu­mi­ne”. Se­da Eu­roo­pas, kus ju­ba jaa­nua­ris oli pea 19 mil­jo­nit töö­tut!

Samal teemal:

Kõikvõima­li­ke po­pu­list­li­ke lu­ba­dus­te ja­ga­mist eu­ro­par­la­men­di võimu­pii­re ar­ves­ta­ma­ta soo­dus­tab va­li­ja­te suh­te­li­ne tead­ma­tus. Sel­le­sa­ma eu­ro­ba­ro­meet­ri ko­ha­selt tun­nis­tab 72% Ees­ti ini­me­si, et nad ei mõis­ta pii­sa­valt Eu­roo­pa Par­la­men­di rol­li. Kuid par­tei­dest vae­valt saab era­poo­le­tu eu­ro­tea­vi­ta­ja.

Eu­ro­va­li­mis­te egii­di all te­hak­se et­te­val­mis­tu­si tõeli­seks gi­gan­ti­de heit­lu­seks ko­ha­li­ke oma­va­lit­sus­te va­li­mis­tel ok­toob­ris. Kuue Brüsse­lis ole­va ko­ha ase­mel ja­ga­tak­se seal väl­ja tu­han­deid too­le Ees­ti sa­da­des ko­ha­li­kes vo­li­ko­gu­des.

Kam­paa­niast on nä­ha, et en­nekõike rõhu­tak­se isi­ku­te­le. Kes­ke­ra­kond lu­bas kam­paa­nia avalöö­gi­na va­he­tust. Se­da teh­ti ka prae­gu­se eu­ro­par­la­men­di liik­me Sii­ri Ovii­ri pil­di­ga. Vaa­ta­jal jääb­ki vaid imes­ta­da, ku­hu auväär­ne po­lii­tik ja en­di­ne sot­siaal­mi­nis­ter Brüsse­list ära va­he­ta­da ta­he­tak­se. Re­for­mie­ra­kond lu­bab Eu­roo­pa ta­se­mel te­gi­jaid. Nen­de jär­jes­tu­ses on Kris­tii­na Oju­lan­di ja Ur­mas Pae­ti jä­rel kol­man­dal ko­hal Igor Grä­zin.

Sa­mal ajal on vas­tu­tus­tun­de­tu tõsta kam­paa­nias kil­bi­le just ini­me­si, sest veel ame­tis ole­va­te eu­ro­par­la­men­di liik­me­te­gi üks pea­mi­si sõnu­meid Brüsse­list on, et nad ei esin­da seal rii­ki, vaid töö käib frakt­sioo­ni­de kau­pa. Ehk siis: ideo­loo­gia ja par­tei­li­ne kuu­lu­vus on muust üle­mad. Eba­sel­ge on see­gi, kui pal­jud Ees­ti va­li­jad mõis­ta­vad kin­nis­te va­li­mis­ni­me­kir­ja­de ole­must: täh­tis on era­kond­lik va­lik, sest par­la­men­ti saa­vad vaid par­tei­ni­me­kir­ja­des ees­pool oli­jad. Ise-ene­sest peaks kin­ni­ne ni­me­ki­ri too­ma ideo­loo­gi­li­sed va­li­mi­sed, kus võist­lus käib maail­ma­vaa­te­lis­te ee­lis­tus­te va­hel. Sel­les olu­kor­ras oleks ai­nu­ke va­li­ja suh­tes aus ot­sus kes­ken­du­da ar­gu­men­tee­ri­tud si­su­li­se­le väit­lu­se­le.

Märt­sis te­gi Ees­ti mit­te­tu­lun­dusühingute ja sih­ta­su­tus­te liit kõigi­le par­la­men­die­ra­kon­da­de­le et­te­pa­ne­ku jär­gi­da kam­paa­nias head va­li­mis­ta­va ja soo­vi­tas „suu­ren­da­da va­li­mis­kam­paa­nia lä­bi­vii­mi­sel si­su­li­se po­lii­ti­li­se ar­gu­men­tat­sioo­ni osa­kaa­lu”. Era­kon­nad vas­ta­sid­ki üsna po­si­tiiv­selt, kuid pa­ra­ku ei ole si­su­list de­bat­ti ik­ka­gi eri­ti nä­ha ol­nud. Sel­list väit­lust, kus rää­gi­taks va­li­ku­te mõjust ini­mes­te­le, mit­te ei klee­bi­taks vas­ta­se sel­ja­le sil­te.

Kuus parteid, kuus kohta

Loe veel

Kõrgeim võim kuu­lub esin­dus­de­mok­raa­tias rah­va­le vaid siis, kui ini­mes­te ja nen­de esin­da­ja­te va­hel on usal­dus­lik tö­öand­ja-töövõtja su­he ja ava­tud suht­lus. Ku­ni ei toi­mu reaal­set de­bat­ti, võiks sa­ma häs­ti ja­ga­da ühe eu­ro­par­la­men­di ko­ha iga­le rii­gi­ko­gu era­kon­na­le. Eu­roo­pa Par­la­men­di koh­ti on Ees­til kuus, just sa­ma pal­ju on rii­gi­ko­gus frakt­sioo­ne. Va­li­mis­te asen­da­mi­ne ja­ga­mi­se­ga on väi­ke kao­tus, kui ole­me kao­ta­nud ava­tud väit­lu­sed. Kui ko­da­ni­ke­le te­hak­se võima­li­kult ras­keks ot­sus­ta­da par­tei­de üle si­su ja po­lii­ti­lis­te eesmär­ki­de jär­gi.

Mis siis kao­ta­taks? Va­li­mis­tel võib juh­tu­da, et mõni par­tei saaks kaks koh­ta ja tei­ne mit­te ühte­gi. Ka jääks sel­li­sest jao­ta­mi­sest kõrva­le Jaan Kund­la frakt­sioo­ni­tu me­he­na, aga see on ehk väi­ke hind. Ka üksik­kan­di­daa­di trium­fil pais­tab ole­vat vä­he loo­tust.

Ku­ni par­teid ei ja­ga Ees­ti ini­mes­te­le, oma po­tent­siaal­se­te­le ja reaal­se­te­le toe­ta­ja­te­le veenvaid ar­gu­men­te, ei oo­ta­gi nad ini­mes­telt si­su­list ta­ga­si­si­det hääl­te näol. Käib vaid oma võimut­äiu­se tse­men­tee­ri­mi­ne. Sel­le liht­saim viis oleks eu­ro­par­la­men­di ko­had liht­salt kät­te ja­ga­da.

Pea­le­gi, rii­gi ra­ha saaks kõvas­ti kok­ku hoi­tud. Ole­me Eu­roo­pa Par­la­men­di va­li­mis­te pu­hul hu­vi­puu­du­se esi­rin­nas, kolm viien­dik­ku ütles eu­ro­ba­ro­meet­ri­le sel­gelt, et neid see ei hu­vi­ta. Nii et va­het po­leks­ki.