Nüüd põles Jumalaema kirik Pariisis. See, mis põles, ei olnud ainult põletisainest maja. Isegi mitte ainult kirik. See oli sümbol, see oli illusioon euroopa kultuuri igavikulisusest. Prantsusmaa on Püha Kiriku esimene tütar ja Notre-Dame oli selle staatuse sümbol. Ehituse ajalugu ei puutu siin üldse asjasse, sümboleid ei ehitata mitte jupikaupa, nad on kohe korraga tervikuna olemas. Kas on või ei ole. Ning Notre-Dame oli. Terve peatükk, või mis, terve köide, või mis, terve raamatukogu euroopa kultuuri põles meie nähes. Kui ma nägin filmis "Roosi nimi" põlevat raamatukogu, tahtsin läbi ekraani söösta seda päästma. Niisama nüüd eile öösi ekraani ees ─ ma tormanuksin kustutama, nii absurdne kui see ka paistab. Hugo ütleb, et raamat surmab arhitektuuri. See on väga XIX sajandi mõtlemine. Ei, Victor, arhitektuur on ise raamat. Ning ainukese Notre-Dame'i põleng on hullem kui oli tiražeeritud trükiste põletus Ooperi väljakul.

Père Philippe'i tasakaalukas hoiak taltsutab mindki. Küll see katedraal jälle üles ehitatakse. Nagu "Viimses reliikvias" ütleb vend Johannes, kui talle teatatakse, et klooster põleb ja küsitakse, et kas see on nüüd lõpp: "See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus."

Nüüd on Euroopal aeg ilmutada oma kultuurilist solidaarsust, ühtsust, meelekindlust. Notre-Dame'i taastus peaks olema üle-euroopaline ettevõte. Kui iga inimene, kellele euroopa kultuur on kallis, annetaks selle heaks kasvõi ühe euro, oleks see tema tagantjärele sünnitunnistus. Igas riigis võiks katoliku kirik sellise korjanduse välja kuulutada ja seda hallata, et raha tõesti jõuaks sihtkohta. See pole ohverdus, mida korjatakse missal, see oleks midagi, mille kohta Jeesus ütles: "Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ning Jumalale, mis kuulub Jumalale." Andkem Euroopale, mis kuulub Euroopale!

See nüüdne õnnetus või õieti katastroof on võimeline koondama meid euroopa kultuuri kaitsele, tõstma Euroopa isedust, kultuuriteadvust. Nüüdisajal räägib iga kitlikandja Euroopa väärtustest, millest tal endal aimugi pole. Praegu on see hetk, kus Euroopa aluslik väärtus on paljaks põlenud ja nähtavale tulnud, ilmsiks saanud. Eile öösi saabus hetk, kus on aeg ära tunda Euroopa väärtused! Kes nende eest surra ei taha, kes nende eest leekidesse tormata ei taha, et päästa veel, mis päästa annab, see pole hingelt eurooplane. On aeg. Kõigi maade eurooplased, ühinege!