Anton Irv oli ainuke Eesti ohvitser, kes langes Vabadussõjas diviisiülemale vastaval ametikohal. 27. aprillil 1919 oli kapten Irv soomusautoga luurel Põhja-Lätis. Mõnikümmend kilomeetrit Valgast edela pool tabas teda ootamatu püssikuul.

Anton Irv oli pärit Viljandimaalt, töötas Viljandi apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis õpetajana. I maailmasõjas sattus ta jalaväepolgu luurajate komandosse, kus paistis kohe, kuigi ilma igasuguse sõjalise hariduseta, silma erakordse vaprusega. Peagi pandi ta luurekomando ülemaks ja ülendati sõjaliste teenete eest lipnikuks. Muuhulgas autasustati teda Püha Georgi kuldmõõgaga ja Prantsuse Médaille militaire ordeniga.

Saksa okupatsiooni lagunemisel oli Irv Valga linna Kaitseliidu ülem, Vabadussõja alguses organiseeris ta koos kaugesõidukapten J. Pitka ja kapten K. Partsiga laiarööpmelise Soomusrongi nr. 1. Kui soomusrongide üldjuht raskelt haavata sai, määrati 1918. aastal kapteniks ülendatud Irv soomusrongide üldjuhi kohusetäitjaks ja hiljem vastmoodustatud Soomusrongide Divisjoni ülema kohusetäitjaks.

Kapten Irve mälestust jäädvustati Eestis väga mitmekülgselt. 1930. aastate lõpus kavatseti püstitada monument ka tema langemiskohale Lätis, kuid jõuti teha vaid alus. Mälestusmärk Strenci lähedal avati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Eesti Kaitseministeeriumi koostöös viis aastat tagasi, 23.04.1994. (Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased, 1998).