Margit Adorfi alternatiiv presidendi kõnele: mina näen teistsugust Eestit
Mina näen teistsugust Eestit. Näen seda, kuidas ammumöödunud sõja vari ikka veel lehvib maa kohal. Ma näen, kuidas idaneb ida poolt imbuv hirm. Ma näen, kuidas punaparteilased on vahetanud värvi, kuid nende sisu on endiselt mürgine, skeemitav, vassiv ja varastav, silmakirjatsev, parastav, laristav. Ma näen, kuidas maa kurnamine ei lakka ja ikka veel soovitakse panna jõgesid vastuvoolu voolama, mesilinde käsu peale lendama.
Ma näen teistsugust Eestit. Näen ahnust ja rumalust, altvedamist, sõnade söömist. Ma näen tühje lubadusi ja loosungeid, õõnsaid pooltõdesid, puhevil puuslikke, karkudel kratte. Ma näen palagani ja kloune, vaipade alttõmbamist, tantsu habemenugadel, pidu katku ajal. Ma näen muinasjutte, mille lõpud on õnnetud, näen kitsikust, käegalöömist, allaandmist. Ma näen sumbumist, allasurumist, muttatampimist. Ma näen kaevusülitamist, sildade põletamist, reetmist ja mahamüümist.
Mina näen teistsugust Eestit. Näen, kuidas pime peab uuesti tõestama, et ta tõepoolest ei näe. Näen, kuidas kuulutatakse, et töökohti on külluses, tööjõudu napib, kuid tõde seal taga on, et tööle peaks pealegi maksma. Ma näen, kuidas inimest peetakse pudulojuseks, kõht täis, küljealune kuiv, nüüd ole rahul! Ma näen, kuidas asjad ei klapi, seadus ei kehti, maksud ei toimi, kõik jookseb liiva, reeglid on kreenis, laev läheb põhja ja rotid põgenevad. Valge laeva lael aga käib pidu, kus muinasjutuvestjad söövad- joovad, üksteist takka kiidavad.
On aeg lõpetada tühjad kõned
Mina näen teistsugust Eestit. Ma näen umbusku ja umbusaldust, ebausku ja ebajumalaid. Ma näen varisere ja kokkuvarisemist, vaenu ja õelust, jonni ja viha. Ma näen vastandumist ja vastuolulisust, üksmeele puudumist, üksiküritamist ja lahkulöömist. Ma näen väljasuremist ja hääbumist.