MARGIT ADORFI KOLUMN | Makse välja mõtlevad ametnikud, teie pärast hakkan ma Eesti riiki kukutama

Sain sel nädalal uue lasteaia arve. 61 eurot. Vihastasin.

Jaanuarikuus ei käinud mul laps lasteaias mitte ühtegi päeva, sest jõulude ajal sai sealt tõve ja me kõik saime selle endale külge. Seekord oli niisugune, et hoolimata korduvatest arsti visiitidest võttis ikka umbes kolm nädalat enne kui täitsa terveks sai. Õnneks meil on pensionärist mittetöötav vanaema, kes elab samuti Tallinnas ja tema siis on nii-öelda lasteaia eest. Aga linn on ikka platsis, käsi pikal, anna raha.

Lapse riigipoolne toetus on 55 eurot, lasteaia maks 61. Nojah, mis see 6 eurot siis maksta pole, võiks ju arvata, aga teate, see nali, et hinnad suvaliselt kerkivad, hakkab juba kergelt ajudele käima. See pole muidugi ainult lasteaia kohatasuga nii, võiks ju öelda, et see on ammu teada, et kohatasu muudkui kerkib, sest kui tõuseb palga alammäär, siis kohe nihutatakse ka lasteaia kohatasu.

Tallinna kodulehel on kirjas nii: "Koolieelse lasteasutuse seadusest tulenevalt võib vanema osa määraks (n-ö kohatasu) olla kuni 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast." Nii et me peaksime vast isegi tänulikud olema, et see tasu ei ole 100 eurot, vaid jääb alla selle. Paraku järjekordne hinnatõus ei tekita mingit tänutunnet, seda enam, et need lasteaias käimised on nagu on - jälle tuleb lasteaiast kiri, et viirus liikvel, kasvatajad üksteise järel samuti haiguslehel, kui on võimalik mitte last sinna nakkuspessa viia, siis muidugi ei vii. Aga kohatasu tuleb ikka maksta!

Linn ei võimalda painduvat kohatasu, näiteks selliseks puhuks, kui mu laps käib lasteaias regulaarselt vaid 3 päeva nädalas, et ma näiteks tahangi ta panna osakoormusega. Ei, täiega peab maksma. Maksa! Kui ei taha, võta üldse ära sealt, lasteaed ei ole kohustuslik.