Mari Jüssi: Teie piletid palun, autojuhid!
Paar nädalat tagasi Tallinna transpordiameti ja asumiseltside ümarlaua arutelu käigus koorus selgelt välja, et üksiklahendusena ei muudaks tasuta ühistransport midagi – autostumise ohjeldamiseks peaks üle vaatama nii parkimise arengukava kui ka üldplaneeringu.
Pärast küsitlustulemuste selgumist on ka linnavalitsus tunnistanud, et tasuta ühistransport eeldab veel uurimist ja ümberkorraldusi parkimispoliitikas. Kui ühistranspordi piletitulu on vaatamata sõitjate arvu vähenemisele kasvanud, on linna tulu parkimiselt autokasutuse ja tasulise ala suurenemisele vaatamata viimastel aastatel hoopis vähenenud.
Kaks eurot auto kohta
Autoomanikele tunduvad parkimis- ja kütusehinnad kindlasti juba üle mõistuse kõrged, kuid kui arvestada, et iga päev on Tallinna liikluses 170 000 autot, siis linna tulud autokasutuselt (4,5 miljonit eurot aastas parkimistasudelt) on ühe auto kohta tühised – keskmiselt kaks eurot ühe auto kohta kuus. Pole just kuigi suur summa võrreldes 10–16-eurose tuluga ühe ühistranspordikasutaja kohta või – kui lubate kõrvutada – lasteaia 30-eurose kohatasuga.
Samal ajal on Tallinna sõiduauto- ja veoautoliiklusest tingitud keskkonna-, tervise-, õnnetuste- ning ummikukulud suurusjärgus 100 miljonit eurot ja seda niinimetatud väliskulu ei korva praegu ei riigile laekuv kütuseaktsiis ega linna parkimistulu. Ka kümneid miljoneid eurosid maksvad teedelaiendused ei ole ajendatud mitte ühistranspordi- ja kergliikluse, vaid autoliikluse arendamise huvidest.
Paras samm õiglasema kulude jaotamise suunas oleks, kui Tallinn maksustaks autokasutust samas suurusjärgus kui praegu ühistranspordikasutajaid. Seda ei pea tegema ilmtingimata auto aastamaksu kaudu. Ummikumaks, ettevõtete parklakohtade aastamaks või detailplaneeringute parkimisnormi asendamine osaliselt linnatranspordi maksuga jagaks tänavahooldus- ja ehituskulude katmise õiglasemalt. Linnas autokasutuse maksustamisega saaks tulu ühistranspordi ja kergliikluse arendamiseks, tänavate korrashoiuks, vähem müra ja õhusaastet ning avaliku ruumi raiskamist.
Olenemata sellest, kas idee tasuta ühistranspordist ka praktikas teostub, vajab Tallinn järgmise 3–5 aasta jooksul selgeid muudatusi kogu transpordikorralduses. Siin ei tohiks linn toppama jääda poliitiliselt keeruliste maksumuudatuste, trammiliinide projekteerimise või teiste kallimate lahenduste taha.
Alustada saab näiteks sellest, kuidas ühissõidukiga sõitjatesse suhtutakse. Päevapealt on võimalik lõpetada politseihaarangut meenutav ühistranspordi piletikontroll, kus 200 bussisõitjat peavad kolm minutit ootama selle taga, et bussist kaks piletita sõitjat leida. Sellised haarangud ei jäta ka piletiga sõitjale tunnet, et oled sellesse linna ilma autota teretulnud.
Autostumise ohjeldamisest kesklinna suunal on ikka räägitud ja bussiradade näol ka midagi ära tehtud. Sama väärivad kõik linnaosad, et autoliiklus kuskile mujale kuhjuma ei hakkaks nagu praegu
A. H. Tammsaare tee ja Ülemiste kandiga. Ühistranspordi kvaliteedi lahutamatu osa on ka jalakäijate liiklusohutus ja avaliku ruumi kvaliteet – et mugavalt üldse peatuseni jõuda. Asumite piirkiiruse vähendamine ja linnaosi ühendavate rahustatud liiklusega kultuurikilomeetrite võrgustiku kujundamine on võrreldes tasuta ühistranspordi või autostumist soodustava liiklussõlme ehitamisega palju odavam ja kiirem viis linnaliikluses käegakatsutavaid muutusi saada.
Sõiduruum ümber jagada
Ülemiste ristmiku valmimisega peab kaasas käima mitte ainult Pärnu maantee alguse, vaid ka Liivalaia ja teiste kesklinna suuremate tänavate sõiduruumi ümberjagamine ja jalakäijasõbralikumaks muutmine. Vastasel juhul uputab Ülemiste linna veel enamgi autodega üle. Kus praegu kesklinnas rattaliiklusele või eraldi bussi-trammiradadele ruumi napib, tuleb see võtta autode liikumisruumi või liikumiskiiruse arvel – nii on hakanud tegema paljud linnad Helsingist New Yorgini välja. Seda kõike mitte selleks, et autoga liiklejaid ahistada, vaid selleks, et mitte jätkata jalgrattaga, jalgsi ja ühissõidukiga liiklejate ahistamist.
See, et autod tänaval domineerivad, ei tähenda, et enamik liikleks ainult autoga ja igasugune muudatus süsteemis oleks „liikluse takistamine” – vastupidi, praegu on Tallinnas autoga, ühissõidukiga ja jalgsi liiklejaid võrdselt ja mitmed võimalused inimsõbraliku linnaruumi kujundamiseks veel kasutamata.
