Maris Lauri: koalitsioonileppes on püütud varjata, et kolmikul puudub ühine ettekujutus tuleviku Eestist ja reaalsetest probleemidest

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonileppes on püütud varjata tõsiasja, et kolmikul puudub ühine ettekujutus, milline peaks tuleviku Eesti olema. Täpselt nii nagu puudub ka arusaam reaalsetest probleemidest, mille eest Eesti seisab, rääkimata nendele lahenduste otsimisest.

Kahepalgeliste inimeste kohta öeldakse, et nad lähtuvad põhimõttest „käi minu sõnade, mitte tegude järgi“. Sellega kaasneb rohke sõnavaht, külluslikult kauneid ja paljulubavaid väljendeid, kuid teod, mis on lubadustega kas otseses või sisulises vastuolus. See sama probleem paistab olevat ka EKRE IKE koalitsiooni programmiga, mis on tüütult pikk ja tühisõnaline, kus korratakse rohkelt elementaartõdesid ja riigi toimimise põhialuseid. Ju siis tundsid kokku kirjutajad, et tuleb kuidagi rääkida sellest, mida Eesti ühiskond juba mitu nädalat räägib ja mille pärast hirmu tunneb.

Ma arvan siiski, et on püütud varjata ka tõsiasja, et kolmikul puudub ühine ettekujutus, milline peaks tuleviku Eesti olema. Täpselt nii nagu puudub ka arusaam reaalsetest probleemidest, mille eest Eesti seisab, rääkimata nendele lahenduste otsimisest. Ikka on üks mõttekilluke siit ja teine sealt, kusjuures nii mõnedki killukesed lähevad omavahel vastuollu.

On ka mõned nö suured asjad, mis peaksid lahendama ei tea mida ja tegelikult lisaprobleeme tekitavad, aga annavad koalitsiooni partneritele võimaluse öelda, et nemad on oma saanud.
Isamaa soov hävitada II sammas saab täidetud.

Ekspertide, Eesti Panga, ettevõtjate, ametiühingute viimaste nädalate hädakisa rahustamiseks on sisse kirjutatud paar punkti (analüüs, kaheaastane väljamakse periood), kuid eelnõu võetakse vastu turbomeetodil ehk poole aastaga. Niisiis pole kvaliteeti ja sisulist arutelu oodata ei analüüsist ega eelnõust – nii kiiresti pole see lihtsalt võimalik. Selle kõrval on kurbnaljakas lugeda lubadust kaasata riigile oluliste asjade arutamisse Teaduste Akadeemiat. Pensioni II samba detailid osutavad ka sellele, et ei solidaarsus ohverdatakse koalitsiooni väikse osapoole huvides, kusjuures päris jõhkralt: jõukamad võidavad vaesemate arvelt. Siin pole ruumi teemat pikemalt avada, kuid see tekkib võimalusega välja võtta riigi poolt II sambasse panustatud summad ning asjaoluga, et just vaesematel jääb tulevikus pension eriti väikeseks.

EKRE suur õnn peaks olema täidetud rahvahääletuse sisseviimisega. Detailselt esitatud selgituse juures on üks väga suur aga – see kõik eeldab põhiseaduse muutmist, mis on väga pikaaegne protsess. Huvilised on ka rääkinud, miks nad rahvahääletust soovivad: ikka selleks, et Eesti riigi põhialuseid muutma hakata. Kui mitte selle Riigikogu ajal, küll siis järgmise ajal jõuab.
Eestikeelset haridust ei tule.

Räägitakse küll eesti keele õppe kvaliteedi parandamisest ja pisiasjadest, mis keeleõpet aitavad, kuid tekstis puudub isegi mõiste eestikeelne haridus. Selle asemel luuakse Riigikogus järjekordne probleemkomisjon. Nagu öeldakse, kui tahad asja tappa, siis moodusta komisjon.

Sellel lainel plaanitakse luua koguni kolm erikomisjoni – eesti keele, rahvastiku ja prokuratuuri jaoks. Nii tundubki, et eesmärgiks on tagada, et iga koalitsiooni osapool saaks ühe hästitasustatud komisjoni esimehe ametikoha ning võimaldada Keskerakonnal rääkida venekeelse hariduse jätkumisest.

Aga eestikeelse hariduse juurde tagasi tulles meenutuseks: Eesti väga mitme valdkonna teadlased on soovitanud kahe paralleelse koolisüsteemi võimalikult kiiret lõpetamist, et suurendada ühiskonna sidusust ja luua venekeelsetest peredest pärit lastele eestikeelsetega võrdsed võimalused hariduses ja tööl. Ka suurem osa vene peresid on valmis ja ootavad eestikeelset kooli.

Kohtla-Järve eestikeelse gümnaasiumihariduse tagamisega seotult on leppesse maandunud lause „Säilitame ja uuendame Kohtla-Järvel eestikeelse eraldiseisva õppeasutuse“, millest võib välja lugeda mitut, kuid mina loen, et jääb alles eestikeelne põhikool ja tuleb Keskerakonna soovitud 60:40 gümnaasium, miks muidu pole räägitud gümnaasiumist.

Haridusvaldkonnas lubatakse küll palgatõusude nimel töötada, kuid pole juttugi sellest, et viia õpetajate palgatase 120%-ni Eesti keskmisest. Muidugi, eelarveseis on nii kehv, et enam selleks ruumi ei ole.

Küll aga jätkub raha riigi üürimajade ja tasuta ühistranspordi jaoks ning Haapsalu raudtee ja Pärnu lennuvälja kõrvale plaanitakse hakata rajama teisigi mikroraudteid ja -lennujaamu, mis ilmselgelt on majanduslikult täiesti ebaefektiivsed ning võtavad ära võimalused tegeleda sisuliselt regionaalsete arenguprobleemidega. Aga ju siis näilisus on see, mida koalitsioonipartnerid hindavad.

Kodakondsusteemat on käsitletud vastuoluliselt. Kohe alguses deklareeritakse, et kodakondsuse ja keelepoliitika põhimõtteid ei muudeta, kuid samas lubatakse Eestis taasiseseisvumise eelselt elanutele ja nende lastele kodakondsust ilma keeleoskuseta. Lahendamata jääb praegune vastuolu, mis väga paljudele sünnijärgsetele eesti kodanikele muret valmistab: kuigi sünniga saadud kodakondsust ei tohiks ära võtta, on samal ajal topeltkodakondsus keelustatud, mistõttu nii mõnedki jäävad dokumentide vahetamisel hätta ehk Eesti kodakondsusest ilma.

Kõige rohkem tahaks selle udujutu kokku kirjutajatelt siiski küsida, et kui te juba alguses lubate tagada „ühiskonnas olulised väärtused, inimõigused, sõnavabadus ja isikuvabadused; kus austatakse kõiki Eestimaal elavaid inimesi, nende vaateid ja arvamusi ning kus igaühel on võimalus ennast teostada“ ning kui välispoliitika (!!) all on antud järgmised lubadused „Edendame sidusat, hoolivat ja sallivat ühiskonda, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonna ellu kaasatuna. Taunime resoluutselt rahvuste vahelise vaenu ilminguid, antisemitismi ning ühiskonda lõhestavat retoorikat“ siis kas neist põhimõtteist hakkavad lähtuma kõik selle kokkuleppe osapooled või tegemist on lihtsalt järjekordse tekstiõhuga?